Sibulamaale
Viljandi Männimäe elanikud käisid seiklemas, nende elamused aitas kirja panna tegevusjuhendaja Tiina Jams.
Täpselt kell 7:00 vuras buss reisisellidega Tartu suunas. Reisijuhiks Peterburi ja Slovakkia reisist tuttav Veronika ja bussijuhiks Ilmar. Kõik meie bussijuhid on olnud suured laulumehed, uurisime kas sellel reisil ka laulma hakkame – no vaatame, muigas bussijuht. Arvasime, et küll reisi lõpuks ka laul kõlab.
Nüüd sai natukene tukkuda ja teeääri kaunistavaid kuldseid viljapõlde vaadelda.
Esimene peatus Rupsi külas Juhan ja Jakob Liivi kodutalus. Olime jõudnud Liivi muuseumi. Väga tore giid Kadri jutustas meile tuntud luuletaja ja kirjaniku Juhan liivi elust. Kogu muuseumi külastust saatis giidi poolt väga südamlikult loetud Juhan Liivi luule. Põnevust pakkusid krihvel ja tahvel ning kooguga kaev. Kõik said oma musklirammu katsetada veskikivi ringi ajades. Pisut tibutas vihma, aga see tõi hästi esile õunaaia lõhnad ja rohus peituvad konnapojad.
Edasi viis tee meid väga suure ja ilusa valge maja juurde. Reisijuht Veronika jutustas meile baltisaksa aadlikest ja sellest kuidas ühe väga rikka paruni naine soovis endale valget maja ja parun ehitas kohe suure lossi.
Alatskivi loss on ehitatud ühe kaugel Šotimaal asuva Inglismaa kuninganna Elizabethile kuuluva suvelossi järgi. Lossipreili juhatas meid toast tuppa ja kõik imetlesid uhkeid vaase, kardinaid, lampe ja mööblit. Lossi keldris olevas vahakujude muuseumis tervitasid külalisi omaaegne kubjas, pesunaine, aednik ja veel teised lossi töötajate vahakujud. Alatskivi lossis asub ka kuulsa Eesti helilooja Eduard Tubina muuseum.
Enne lõunat tuuritasime kolmes vanausuliste külas Kolkjas, Kasepääl ja Varnjas. Külatänavaid kaunistasid kuldsed sibulavanikud ning müügiletid kala ja kohaliku aiaviljaga. Nägime ka nukkudega kaunistatud aeda, paari kunstigaleriid, treppidel peesitavaid kasse ja toredaid üksteise kõrval seisvaid majakesi.
Lõunasöök ootas meid Kolkja kala ja sibularestos. Põnevust pakkus keedusuhkur, mis tee joomisel põske tuli panna. Igatahes maitses see ka ilma teeta imeliselt. Kõhud täis suundusime Kolkja vanausuliste muuseumi. Muuseumi proua oli väga jutukas ja kui me kõik ennast muuseumi põrandale istuma sättisime oli täpselt tunne nagu vanaema juures muinasjuttu oodates. Seekordne muinasjutt tutvustas meile Peipsiveere rahva ajalugu ja kombeid. Esimesed vanausuliste külad tekkisid Eestis juba 1730. aastal ja tegemist on Venemaalt usulise tagakiusamise tõttu välja rännanud inimestega. Peamiselt elatatakse ennast kalapüügi ja sibulakasvatusega.
Üks huvitav taim, mida Peipsiveeres vanasti kasvatati, oli ka sigur. Peamiselt tarvitati taime juurikat ja sellest valmistati kohvi. Sigurikohvi võivad juua kõik, nii lapsed kui vanurid, hommikul ja hilja õhtul, sest kofeiini sigurikohv ei sisalda. Täpselt seda kõike saime maitsta ja teada Sigurimuuseumis. Sealse kohviku porgandikook oli maitsva siguri glasuuriga ja seda nautisime koos kohalike kanadega. Indrek küll veidi pelgas kanu, aga mõne koogitükiga oli sõprus sõlmitud!
Sibulateest ka ja kohe tervelt kaks tundi!
Kolkjas ootas meid Kostja, kes tegeleb sibulakasvatusega. Tema talus saime täpsed juhised kõrge sibulapeenra ülesehituseks. Teame nüüd, et korraliku sibula saamiseks kulub neli aastat, peamiselt kasvatatakse kahte sorti sibulaid ja need roosad sibulad on tegelikult punase ja kollase sibula ristandid. Sibula seeme, mis on pisike must tera, külvatakse ja sügisel koristatakse tippsibul. Järgmine aasta kasvatab tippsibul kena pesakonna sibulaid, mis sorteeritakse. Osad sibulad pannakse keldrisse hoiule, need kasvatavad järgmisel aastal seemne, väiksemad pesakonna sibulad kuivatatakse ja pannakse uuesti kasvama ja alles siis kasvavad prisked ja maitsvad sibulad. Sibulatalus toodi välja ehtne käbidega kuumaks köetud samovar. Sibulatäidisega pirukas koos ivan tsai ehk siis põdrakanepi teega maitses ülihea. Peep teatas kindlalt, et tema hakkab ka pirukaid küpsetama. Soovijad ostsid endale kaasa kenad sibulavanikud.
Õhtusöök ja voodi ootasid meid Kadrina mõisas. Mõis on ehitatud 1773. aastal Katariina II käsul. Tegemist väga põneva, samas hubaselt sisustatud mõisaga. Mõisaproua küpsetatud rosinate ja seemnetega leib on tõeline maiuspala, proovige kindlasti!
Järgmine päev viis meid Piirissaarele…
KUULA:
