Uuemõisa Kodu koosolemise päev
Ma võin enda kohta juba öelda – väikest viisi kirjanik (loomulikult tegevusjuhendaja abiga, aga ikkagi).
Meil oli koosolemise päev. Ma päris hästi ei saanud küll aru, mida see tähendab, aga tugiisik seletas mulle.
Meil käisid külalised: eestkostjad, sõbrad ja sugulased. Meie suureks rõõmuks olid kohal veel batuut, Pipi ja jäätisemasin. Saime kividele joonistada ning lasta endale näo peale maalinguid teha.
Minu suureks lemmikuks oli muidugi batuut, kus sai hüpata, naerda, kilgata ja liugu lasta. Tahtsin, et minu tugiisik tuleks minuga kaasa, aga tema ütles, et on selle jaoks liiga vana. Pipi aga ütles, et laps on tore olla, ja lasi minuga koos liumäest alla.
Huvitav, miks tugiisik seda ei kuulnud?
Ja õige – meil oli Pipi! Ta mängis meiega erinevaid mänge, saime kõik koos rõõmsalt hüpata ning meisterdasime koos Pipiga õhupalliloomakesi.
Meil olid külas veel poni ja hobune. Jaa, kuulsite õigesti – PÄRIS hobune! Nagu Pipilgi oli hobune, aga teist värvi.
Kõrb, ütles tugiisik. Nii nimetatakse seda värvi.
Need loomad on meie kokatädi, nagu meie teda kutsume, lemmikloomad. Meil on majas ka lemmikloom, aga tema on kass ja tema nimi on Emma.
Kui olin batuudist ja Pipi mängudest väsinud, sain süüa maitsvat kringlit, juua kosutavat morssi ja nautida jahutavat jäätist.
Rahunemiseks joonistasin kividele ja lasin enda käele südame joonistada.
Päev oli igati tegus ja väga vahva. Kõik elanikud olid rõõmsad ning naerukilkeid kostis veel pärast päeva lõppu.
Minu tugiisik ütleb mulle ikka, et ma olen üks väike naerupall.
Sandri loo aitas kirja panna Uuemõisa Kodu tegevusjuhendaja Laila Pihlakas
KUULA:
