Vääna-Viti elanike reis Helsingisse
Ootasin ja ootasin kaua, aga lõpuks sattusingi laeva peale. Meid oli paras kamp. Ma ei kartnud seal. Pelgasin liikuvat treppi, aga hakkama sain.
Laeva peal sõin hommikust, mulle meeldis munapuder. Uhkest aparaadist tuli hea kohv.
Helsingis käisin luukerede muuseumis (ehk loodusloomuuseumis). Seal olid dinosauruste ja teiste vanaaegsete loomade skeletid. Luukered, need ongi skeletid. Vot. Siis seal muuseumis olid lõunamaa metsade loomade ja lindude kujud. Kõlasid loomade ja lindude hääled. Mulle meeldis leopard, sest ta on pruunide täppidega. Ruum oli pime ja seal olid kuu ja tähed.
Metrooga saime sõita. Metroos oli täpiline lagi. Raudteejaama hoonel nägime kivikujusid. Neile olid rohelised varrukad selga pandud. Need mehed käisid Eurovisioonil laulmas. Tegime nendega pilti.
Mulle meeldis väga Soomes. Väsisime väga ära ja tulime laevaga koju. Sinna ei jäänud kedagi.
Vääna-Viti Kodu elaniku Erika mõtete järgi pani jutu kirja tegevusjuhendaja Ülle.
KUULA:
