Vääna-Viti Kodu elanike ekskursioon Padisele
Ühel hommikul, meile üllatuseks, viidi meid ekskursioonile Rummu järve äärde ja Padisele. Padisel oli kunagi olnud klooster, nüüd on seal ilus loodus ja varemeid saab külastada. Läksime läbi suurte väravate. Väravate taga oli munk – see oli lihtsalt kuju. Juba läks põnevaks. Varemete vahel oli palju maa-aluseid käike ja kõrgeid korruseid.
Naised sõitsid ülespoole tõstukiga ja mehed ronisid treppidest. Keegi ei kartnud. Juhendajad andsid käed ja muudkui läksime. Margus käis koos tegevusjuhendaja Õiega ka kõrge torni otsas. No on alles julge mees!
Tekkisid küsimused. Margus tahtis teada, mida mungad vanasti sõid. Selgus, et nad kasvatasid ise kapsaid ja kaalikaid. Vahepeal palvetasid ja siis kasvatasid oma köögivilju edasi. Kristi küsis, kas neil kokk ka oli. Arvame, et oli küll, sest keegi pidi ju kasvatatud taimedest süüa keetma. Erika mureks oli aga, kus mungad magasid, kas kivipõrandal või olid neil voodid. Kuna nad elasid väga tagasihoidlikult, siis magasidki põrandal oma kambrikestes.
Olime nende seletustega rahul ja kibelesime Padise kohvikusse. Küll oli seal kena olemine. Kohv ja kook olid meile preemiaks. Tagasisõidul külastasime ka Ämaril asuvat lendurite surnuaeda, mis oli nii omapärane. Olime ekskursioonil koos Aleksandri, Sergei ja Egega. Nad olid meile vahvad reisikaaslased.
Loo aitas elanike meenutuste järgi kirja panna Vääna-Viti Kodu tegevusjuhendaja Ülle Viisimaa
KUULA:
