Vääna-Viti kodu elaniku Reinu mõtted esimesest laulupeost 10 aastat tagasi
Ettevalmistused algasid juba eelmisel päeval. Lõke seati kokku eelmisel päeval. Seda veel mäletan, et vara tõusime. Hakkasime peale hommikusööki kohe tegutsema. Otsiti välja tõrvik. Toodi kuskilt Kernu hooldekodu silt. Peaproov toimus kell 11. Meid oli niivõrd vähe, et me mahtusime kõik Kernu suurele eestrepile ära ja ruumi jäi veel ülegi. Tegime vist ka rongkäigu peaproovi. Vitali mängis akordioni. Muusika saatis kogu aja.
Ülle oli muidugi kõige tragim. Juhendas suurepäraselt. Ta oskas justkui iseenesest koori juhtida. Ma mäletan ma laulsin hümni, enne kui süütasin lõkke. Lõke ei tahtnud kuidagi põlema minna. Küll ma nägin vaeva. Lõpuks saime lõkke rahuldavalt põlema. Tekkis iha lõket põlema saada. Elusa tule järgi iha. Lõke andis piisavalt soojust ja helgust. Mina kandsin rongkäigus tõrvikut. Valdek kandis Kernu hooldekodu silti. Ma olin pika habeme ja poolpikkade juustega.
Rongkäigus kõndisin kõige ees hoides tõrvikut. Meeter tagapool kõndisid Valdek ja Vitali. Mul olid juuksed väga sassis. Vähe oli meid seal laulupeol. Võib-olla kakskümmend inimest. Aga kõik olid väga rõõmsad. Need, kes ei laulnud, olid publikuks. Tunda oli õhus ärevust. Justnagu midagi suurt oleks sündimas. Oli imeilus augustipäeva ilm. Kõik me nautisime seda.
Kirjutatas Rein 22.08-25.08.2020
KUULA LUGU:
