Närvisüsteem, trauma ja mäng
Kuidas mõista ja toetada keerulise käitumisega noort/hoolealust? Inimesed – nii lapsed kui täiskasvanud – ei käitu keeruliselt ilma põhjuseta. Enamasti on selle taga närvisüsteem, mis on pikaajalise stressi, trauma või ebaturvaliste suhete tõttu pidevas valvelolekus. Probleemse käitumise mõistmiseks on oluline vaadata kolme omavahel seotud valdkonda: närvisüsteemi toimimist, trauma mõju ning mängu.
Traumauurija, teadlane Bessel van der Kolk on kirjeldanud, et traumaatilised kogemused – näiteks hooletusse jätmine, ebaturvaline keskkond, korduvad kaotused – nö salvestuvad aju mitteverbaalsetesse piirkondadesse (amügdalasse, ajutüvesse). See tähendab, et inimene ei pruugi oma reaktsioone teadlikult mõista, veel vähem juhtida, võib käituda ettearvamatult, impulsiivselt, konfliktselt.
Ajuteadus näitab, et inimese närvisüsteem kujuneb läbi suhete. Neuropsühhiaater Daniel J. Siegel on rõhutanud, et ajul aitavad areneda ja muutuda turvalised suhted. Meie noortel enamasti pole olnud piisavalt püsivaid ja turvalisi suhteid. Nende traumaatilised kogemused on jätnud nende närvisüsteemi seisundisse, kus maailm tundub pidevalt ohtlik. Stressirohked või ähvardavad olukorrad aktiveerivad ajus piirkonnad, mis vastutavad ellujäämisreaktsioonide eest. Samal ajal võivad ajukoore kõrgemad funktsioonid, näiteks impulsside kontroll ja olukorra läbimõtlemine, olla ajutiselt vähem kättesaadavad. Sellises olekus on aju ohusüsteem aktiivne ning õppimine, koostöö ja mänguline kontakt on raskendatud.
Mäng kui tasakaalu taastaja
Just siin muutub oluliseks mäng. Mäng ei ole oluline üksnes lapse jaoks – sellel on oluline roll igas vanuses inimese närvisüsteemi tasakaalustamisel. Füüsiline ja sotsiaalne mäng aitab vähendada stressi, aktiveerib uudishimu ja toetab turvalise kontakti loomist teistega. Uuringud näitavad, et ühine mäng, naer ja liikumine aitavad taastada närvisüsteemi paindlikkust ning parandada emotsioonide regulatsiooni. Sama kinnitab oma uuringutes ka Eesti päritolu ameerika psühholoog ja neuroteadlane Jaak Panksepp, kes kirjeldab inimese ajus seitset primaarset emotsioonisüsteemi, millest üks on mängusüsteem.
Praktikas tähendab mänguline lähenemine mitmeid väikeseid, kuid olulisi samme: ühised mängulised tegevused, liikumine, huumor, loovusele suunatud tegevused, rollimängud, kerge võistlusmoment igapäevastes olukordades, aga ka rahulik hääl, aeglane tempo ja ennustatav päevakava. Oluline ei ole tegevuse vorm, vaid selle kaudu tekkiv kogemus – võimalus olla kontaktis, kogeda rõõmu, proovida uusi käitumisviise ja õppida suhteid turvalises keskkonnas.
Täiskasvanu roll turvatunde loomisel
Kasvataja või hooldustöötaja roll on sellises protsessis väga oluline. Ühelt poolt on ta turvaline piiride hoidja, kes loob selge ja etteaimatava keskkonna. Teiselt poolt on ta toetav ja hooliv täiskasvanu, kes aitab hoolealusel oma tundeid märgata ja reguleerida. Kolmandaks võib ta olla ka loo hoidja – keegi, kes aitab hoolealusel mõista ja mõtestada oma kogemust, seostada seda eelnenud käitumisega.
Kui vaadata keerulist käitumist mitte probleemina, vaid närvisüsteemi signaalina, muutub ka töötaja roll. Distsiplineerimise asemel saab keskseks küsimuseks: kuidas luua rohkem turvalisust, kontakti ja kogemusi, mis aitavad närvisüsteemil rahuneda ja areneda?
Oluline on meeles pidada, et muutus ei sünni üle öö. Kui inimese kogemus maailmast on olnud pikka aega ebaturvaline, vajab turvatunde kujunemine palju korduvaid positiivseid kogemusi. Just igapäevased suhted, sh tähelepanu, mängulisus ja kontakt, loovad võimaluse, et inimene saab tasapisi kogeda midagi uut, et maailm võib olla turvalisem, kui see seni tundus.
Elo Mets, KLAT psühholoog