Helle Kahm: Mida vastata lapse hauda otsivale emale?
Minu kolleegid, erihooldekodude juhid üle Eesti, on mulle rääkinud lugusid, mis lõikavad hinge ja jäävad sinna püsima eluajaks. Need lood räägivad eakatest vanematest, kes enne oma elutee lõppu tulevad küsima, kus on nende lapse haud. Sest lapse sündides öeldi emale haiglast, et laps on parandamatult haige ning soovitati tungivalt laps ära anda, sest talle on jäänud vähe elupäevi. Nüüd tulevad nad, et viimast korda hüvasti jätta. Kuidas öelda emale, et lapse hauda ei olegi? Et laps, kelle arvasid surnud olevat, on kogu oma elu, 40-50 aastat, elanud hooldekodus?
Täna kogunesid Tallinnas konverentsile inimesed, kes tegelevad erivajadusega inimeste hooldamisega kodudes ja hooldekodudes. Ühe teemana tulevad arutlusele ka hoolekande kitsaskohad.
Valikuterohke vabaduse keerises on lihtne unustada, millisest ühiskonnakorrast oleme end välja võidelnud. Vastandamise tuhinas vahendeid ei valita, sõnavabaduse loosungiga veheldes raiutakse lahti niigi paranemata haavad ja püherdatakse mõnuga mürgiste sõnade väljaheidetel. Eriti jõhkraks on asi läinud haigena sündinud laste nimetamisel värd- ja praakbeebideks, vahe tegemisel kodus või hooldusasutuses kasvanud inimestel. Vaimu- ja liitpuudega hoolealuste pereliikmete poolne hinnangute andmine emadele, kes sünnitasid oma puudega lapsed Nõukogude Eestis, ajal kui diagnostika taandus günekoloogi ja ämmaemanda silma- ja käteosavusele ning haigena sündinud lapsele valitsev ühiskonnakord peres kohta ei näinud, on julm ja lubamatu.
Me ei tohi sellistel teemadel rääkides unustada, kuidas oli korraldatud toonane hoolekandesüsteem, millest tingituna jõudsid puuetega lapsed riigi ülalpidamisele. Nõukogude Eesti algusaegadel lõhuti järsult esimese Eesti Vabariigi ajal jõudsalt arenenud kristlikul maailmavaatel põhinev perede toetussüsteem. Kommunismi ehitamise loosungi alla ei mahtunud kodus istuvad ja haigeid lapsi hooldavad emad. Ainus valik oli töö – seda juba rinnalaste sõimedesse viimise hinnaga.
Toona ise ämmaemandana töötanuna ja süsteemi lähedalt näinuna võin öelda, et väärarengutega sündinud lapsed jäeti haiglatesse mitte vanemate valiku, vaid riigi otsuse tõttu. Et nad siis sealt edasi laste-jaotuspunktidest mööda Eestimaad laiali pillutada. Nõukogulik bürokraatiamasin nimetas lastekodud toona hinnanguliselt «Defektsete laste kodudeks». Sõjajärgsete aastate hirmud ja toimetulekuoskused, kohanemine riigikorraga ei olnud kaugeltki see, millega täna vabas Eestis harjunud oleme.
Iga lugu hooldekodusse sattunud inimesest ja tema perest on olnud sügavalt traagiline ja sügavalt isiklik. Inimesed, kes seda kogesid, ei ole veel tänagi võimelised enda eest seisma, oma kogemusi jagama, sest mälestused teevad liiga palju valu ning kahjuks, nagu näeme, on ka ühiskonna hoiakud endiselt hinnangulised. Hingehoidlikku või psühholoogilist toetust väärarenguga või surnult sündinud lapse emale, perele tervikuna, toona ette nähtud ei olnud. Meditsiinikoolid ei puudutanud oma tolleaegsetes õppekavades leina ega psühholoogilise abi andmise võimalusi. Sealjuures on kurb tõde, et ka täna on Tartu Ülikoolis meditsiinitudengitel leinakursus mitte kohustuslik, vaid vabaainena pakutav valikuvõimalus.
Nii on inimesed, keda täna väidetakse oma lapsed lihtsalt riiklikku süsteemi visanud olevat, kui karistusalused, kelle hingevalu, süütunne ja üksindus kellelgi korda ei lähe. Täna hooldekodus elavate inimeste jätkuvat sildistamist kodus hooldatud psüühilise erivajadusega inimeste õiguste kaitsmise eesmärgil ei saa heaks plaaniks pidada. Arusaadav on, et ka täna kodus elavate psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne ja toetussüsteem vajab ülevaatamist ja süsteemsemat korraldamist ning ka sellest tuleb rääkida – aga mitte vastandamise hinnaga.
Tänases vabas Eestis on piisavalt hea hariduse ja kogemusega, valdkonda hästi tundvaid spetsialiste, kellega ühise laua ümber teema nõrkused ja tugevused koos läbi arutada. Kogemuse vahetamine ja erinevate poolte teadmiste lisamine võib ära hoida rumalaid vigu, mida hiljem enam parandada ei saa. Suurim neist vigadest puudutab inimestesse suhtumist. Usun, et täna on veel võimalik erihoolekande teenust vajavate kodus või hooldekodus elavate inimeste ja nende lähedaste vastandamisest tekkinud olukorrast väärikalt ja inimlikult välja tulla. Siis, kui see oleks mõlema poole ühine kokkulepe ja tahe.
