Hobune ei küsi, kust sa tuled – ta õpetab kohal olema

Alates aprillist teeme Emajõe keskuses koostööd Võnnu Mahetaluga, kus meie noored saavad nädalavahetustel hoburingis käia. Hobustega tegelemine on pakkunud neile rõõmu, uusi oskusi ja eduelamusi.

Oleme südamest tänulikud Võnnu Mahetalu perenaisele valmisoleku eest meie noori toetada. Nii sünnivad võimalused, mis aitavad meie noortel avastada oma tugevusi ning kogeda, et nad on kogukonnas oodatud ja hoitud. Heaks näiteks on tänu professionaalsele võrgustikutööle ja eestkostja toetusele ühele noorele avanenud võimalus osaleda suvel Võnnu Mahetalu laagris koos kogukonna noortega.

Sellest, mida hoburingis tehakse, milliseid muutusi märkavad noored ise ja nende kasvatajad ning kuidas tõlgendab tegevuste mõju hoburingi juhendaja, kirjutab lähemalt Emajõe keskuse 3. rühma kasvataja Virgylia Soosaar.

KLA-teenusel viibivate noorte igapäeva oluline osa on õppida toime tulema iseenda, oma emotsioonide ja suhetega. Selle kõrval on sama tähtis pakkuda neile võimalusi kogeda õnnestumist, vastutust ja kuuluvustunnet. Üks selline võimalus on regulaarne ratsutamistrennis käimine ja hobustega tegelemine Võnnu Mahetalus.

Kõrvaltvaatajale võib ratsutamine tähendada eelkõige hobuse selga istumist ja ratsaplatsil harjutuste tegemist. Tegelikult algab noorte jaoks trenn juba palju varem. Tavaline käik tallu kestab ligikaudu tund ja viisteist minutit. Noored saavad ise hobuse koplist tuua, teda puhastada ja hooldada, juhendaja abiga varustuse peale panna ning hobuse ratsaplatsile talutada. Alles seejärel algab ratsutamine. Harjutused valitakse vastavalt noore võimetele, kogemusele ja soovidele ning mõnikord saab noor ise valida, millise tegevusega ta soovib tegeleda.

Lisaks hobustele elavad talus kassid, kitsed, lambad ja haned, kellega samuti tutvust tehakse. Nii ei ole talliskäik ainult ratsutamistund, vaid võimalus õppida loomadega suhtlemist, nende vajaduste märkamist ja nende eest hoolitsemist.

Suur loom õpetab usaldama

Juhendaja ja treeneri Evelyn von Molleri sõnul toetab hobustega tegelemine nii laste ja noorte füüsilist kui ka vaimset arengut. Ratsutamine arendab tasakaalu, koordinatsiooni, kehatüve stabiilsust ja lihastoonust. Hobuse rütmilise liikumisega kaasaminek ning looma kehasoojus võivad aidata kehal lõdvestuda.

Väga olulise tähtsusega on see, et mis toimub noore sees. Juhendaja on oma töös märganud, kuidas aja jooksul suureneb noorte enesekindlus ja julgus. Arenevad hoolivus, enesealgatus ja soov uusi asju proovida. Mõnel noorel tekivad uued eesmärgid ja unistused.

„Kõige rohkem valmistab mulle heameelt see, kui näen laste silmis lihtsat lapselikku rõõmu,“ kirjeldab ta.

Hobusega suhtlemisel on tema sõnul üks oluline erinevus võrreldes inimestevahelise suhtlemisega. Loom ei anna hinnanguid ega lähtu noore varasemast käitumisest või minevikust. Hobune reageerib sellele, kuidas inimene temaga just praegu suhtleb ja käitub. Seetõttu võib kontakt loomaga aidata noorel märgata ka iseenda emotsioone ja käitumist.

Suure loomaga koostöö tegemine nõuab samal ajal julgust, rahulikkust ja usaldust. Kui noor saab sellega hakkama, kaasneb väga konkreetne eduelamus: ma suutsin seda.

„Mul on tunne, nagu ma kuulun kuhugi“

Töötades ise kasvatajana ühes rühmamajas, kust mitu noort ratsutamistrennis osaleb, näeme ka meie meeskonnaga nende kogemuste mõju igapäevaelus. See ei avaldu kõigil ühtemoodi – iga noor tuleb trenni oma kogemuste, vajaduste ja eripäradega.

Üheks näiteks on M., kes polnud enne KLA-teenusele jõudmist kunagi ratsutamisega tegelenud. Ometi sai sellest talle kiiresti midagi palju enamat kui lihtsalt üks tegevus

nädalaplaanis. Meie igapäevatöös hakkasime märkama positiivseid muutusi tema enesetundes ja käitumises.

Kõige paremini oskab selle tähenduse siiski sõnastada noor ise:

„Mulle väga meeldib, et mul on tunne, nagu ma kuulun kuhugi. Trennis käimine on mõjunud väga hästi mu vaimsele tervisele ja paljud minusugused noored peaksid saama sellist trenni.“

See mõte – kuuluda kuhugi – võibki olla üks olulisemaid asju, mida selline tegevus noorele annab. Trennis ei ole noor lihtsalt teenusel viibiv laps. Ta on ratsutaja. Tal on oma hobune, ülesanded, oskused, eesmärgid ja järgmine asi, mida õppida.

Kui tekivad unistused

Juhendajale on eriti tähenduslikud hetked, mil noor ei räägi enam ainult tänasest trennist, vaid hakkab mõtlema tulevikule.

Üks trennis käivatest tüdrukutest on tema sõnul väga motiveeritud ja õpihimuline. Ta unistab sellest, et tal võiks tulevikus olla oma talu ning et kunagi saaks ta ise teistele lastele ja noortele pakkuda samasuguseid võimalusi, mida praegu talle pakutakse.

„Sellised mõtted teevad südame soojaks ja annavad meie perele teadmise, et teeme õiget asja,“ ütleb juhendaja.

Selline unistus võib täiskasvanu jaoks tunduda väike asi, kuid noore jaoks võib selle tekkimine olla oluline samm. Tulevikku on võimalik kavandada siis, kui noor hakkab uskuma, et tal on selles tulevikus oma koht.

Kõigile ei pea sobima sama

Samas rõhutab juhendaja oma kogemusele tuginedes, et hobustega tegelemine ei ole universaalne lahendus ega sobi tingimata igale lapsele. Suur loom võib mõne noore jaoks olla hirmutav ning alati ei kujune kontakt selliseks, nagu loodetakse.

Seetõttu lähtutakse noorest endast. Mõnikord kasutatakse kontakti loomiseks hoopis väiksemaid loomi – koera, kitse, lambatalle või kana. Oluline ei ole tingimata ratsutamine ise, vaid võimalus leida tegevus ja kontakt, milles noor tunneb ennast turvaliselt.

Meie jaoks kasvatajatena on väärtuslik näha, et väljaspool rühmamaja toimuv tegevus kandub kaasa ka noore igapäevaellu. Hobuse eest hoolitsemine nõuab vastutust, uue harjutuse proovimine nõuab julgust ning loomaga koostöö tegemine nõuab kannatlikkust ja enda emotsioonide juhtimist. Õnnestumine annab aga midagi, mida ükski täiskasvanu ei saa noorele lihtsalt sõnadega anda – päriselt kogetud teadmise, et ma saan hakkama.

Ja vahel võib kõige suurem muutus alata veel lihtsamast tundest: ma kuulun kuhugi.

Virgylia Soosaar, Emajõe keskuse kasvataja