Hoolekandeteenuste uus nõukogu liige on Kaia Iva
28. juunil võttis AS Hoolekandeteenuste üldkoosolek vastu otsuse nimetada endine sotsiaalminister Kaia Iva nõukogu liikmeks. Uue liikme vajadus tekkis, kuna endine nüukogu liige Jaanus Juss pidi enda suurenenud töökoormuse tõttu nõukogu kohalt tagasi astuma.
Küsisime uuelt nõukogu liikmelt kolm küsimust.
1. Olete Hoolekandeteenuste nõukogus järgmised kolm aastat. Millisena näete enda panust ja lisaväärtust nõukogu töösse?
AS Hoolekandeteenused on end näidanud teenuspakkujana, kes pingutab selle nimel, et iga klient saaks just talle sobiva teenuse, et igaüks saaks end võimetekohaselt teostada, ka töötada, ning seeläbi tunda end vajaliku ja õnnelikuna. Samuti on olnud märkimisväärne töö, et ka erivajadustega inimesed saaksid olla loomulik osa kogukonnast.
Arvan, et Hoolekandeteenused omavad juba nii palju kogemusi, et saab koostöös kogukondade, omavalitsuste ja riigiga suunata senisest enam ühiskonna hoiakuid, et teaksime rohkem erivajadustest ning oskaksime nendega arvestada.
Samuti on riigi aktsiaseltsil missioon vaadata laiemat pilti – erinevate teenuste koosmõjule, et toetada senisest rohkem ka kodus elavaid kliente ning jagada häid praktikaid teiste teenuspakkujatega. Samuti hinnata ja pakkuda lahendusi, kus on just keerulisemates sotsiaalteenustes nn turutõrge ja kus riigi tugi peaks olema suurem.
2. Kas teil tuleb silmade ette mõni äge teenus, mida teate tegusama elu edendamiseks Eestis või välismaal?
Inimese elus on erakordselt suur roll tema ainulaadsusel, tema sotsiaalsetel ja emotsionaalsetel vajadustel. Mind on inspireerinud Soome dementsuse spetsialisti Taina Semi loodud metoodika, mida Eestis rakendab Diakooniahaigla dementsuse osakonna juht Hanna-Stiina Heinmets.
Igale uuele kliendile koostatakse OMA LUGU, kus mina-vormis räägitakse, millega inimene varem tegeles, mis on talle olnud tähtis, mis on olulised sündmused ja inimesed tema elus, millised on tema soovid ja vajadused, mida talle meeldiks teha, millest rääkida, mida ta kardab või millest unistab. Selleks räägitakse kliendiga, suheldakse lähedastega, senise hooldajaga jne. OMA LOO monoloogi esitab selle koostaja kliendi tervele hooldusmeeskonnale, see loob vundamendi selleks, et osata parimal moel arvestada inimese vajadustega, toetada inimese emotsionaalset seisundit.
3. Kas oskate tuua mõne hea näite päriselust, millega ilmestada meie väärtust erivajadusega inimesest lugupidamisest?
Me kõik tahame olla õnnelikud. Soovime huvitavat tööd, harmoonilist pereelu ja põnevat puhkust. Keset kiiret elu unustame aga, mis on esimesi nähtavaid õnnehetki lapsel – kui ta saab ise millegagi hakkama, kui ta saab kasutada ema-isa tööriistu, kui ta töö tulemus on lähedastele vajalik.
Oma kiires tööelus kipume unustama, et vajalik olemine, jõukohane panustamine, töö tegemine on õnnetundeks vajalik. Seepärast läks mulle väga südamesse töökeskuses ühe tööka naise jutt, et nüüd on ta õnnelik, ta saab igal hommikul tulla tööle!