Hoolimine jääb alles ka pärast töösuhte lõppu
Veebruaris lõppes minu töösuhe AS-ga Hoolekandeteenused. Lahkumise põhjuseks ei olnud see, et tegevusjuhendaja töö mulle ei sobinud. Vastupidi – see töö andis mulle palju väärtuslikke kogemusi, õpetas märkama väikeste asjade tähtsust ning tõi minu ellu toredaid inimesi. Elu tõi lihtsalt kaasa uued võimalused ja suunas mind järgmisele teekonnale.
Kuigi minu igapäevane töö tegusama elu kodudes on lõppenud, on AS-i Hoolekandeteenused inimesed ja väärtused mulle endiselt olulised. Hoolin neist inimestest, kes elavad täna teenusel oma elu edasi, ning mul on siiralt hea meel näha, kui nad saavad kogeda uusi elamusi, olla osa kogukonnast ja tunda rõõmu igapäevastest tegemistest.
Hiljuti käisin koos kahe endise tugikliendiga kinos. See oli üks väga tore pärastlõuna. Vaatasime filmi, nautisime ühist aega ja tundsime rõõmu taaskohtumisest. Pärast kino jalutasime veel natuke linnas. Rääkisime filmist, jagasime muljeid ning vestlesime sellest, kuidas kellelgi vahepeal läinud on. Juttu jätkus kauemaks ja aeg möödus märkamatult. Kõigil oli hea tuju ning enne lahkumist leppisime kokku, et kohtume kindlasti jälle.
Töötades AS-is Hoolekandeteenused õppisin mõistma, mida tähendab tegusama elu kodude mõte. See tähendab võimalust elada võimalikult tavapärast elu oma kodulinnas ja kogukonnas – käia poes, kohvikus, kinos või mõnel üritusel ning olla nähtav osa kogukonnaelust nagu kõik teisedki inimesed.
Inimlikkus jääb
Usun, et ka pärast teenuse lõppu või töösuhte muutumist ei pea kaduma inimlik hoolimine. Pean endiselt oluliseks, et inimesed, kes elavad erihoolekandeteenusel, saaksid kogeda loomulikku ja vahetut suhtlemist kogukonnas, luua uusi tutvusi ning tunda, et nad on oodatud ja väärtustatud. Kohtumised ja ühised tegemised aitavad luua kuuluvustunnet ning annavad võimaluse olla osa tavapärasest kogukonnaelust.
Mul on hea meel, et saan sellesse ka täna oma väikese panuse anda. Vahel piisab ühest kinokülastusest, jalutuskäigust või heast vestlusest, et tuua päeva rõõmu ja luua häid mälestusi.
Päeva lõpus jäi hinge soe tunne. Kohtumine kodu elanikega tuletas mulle meelde, et ametinimetused võivad muutuda ja töösuhted lõppeda, kuid hoolimine, inimlikkus ja üksteise märkamine ei pea kunagi lõppema. Just need väikesed hetked loovad suuremaid muutusi, kui me sageli oskame märgata. Kui igaüks meist leiaks vahel aega ühe ühise jalutuskäigu, tassikese kohvi või lihtsalt siira vestluse jaoks, oleks meie kogukond natuke hoolivam paik kõigi jaoks.
Seidi Nazarova