Inimese töövõime sõltub teda ümbritsevast süsteemist
Käisime teenuste direktor Liina Lannoga Brüsselis Disability Support Europe’i, endise EASPD, iga-aastasel konverentsil. Seekordne teema oli tabavalt „Building an Architecture of Inclusion“ ehk kuidas ehitada ühiskonda, kus puuetega inimestel on teistega võrdsed võimalused osaleda, töötada ja oma elu üle otsustada.
Minu jaoks haakus see väga otseselt sellega, mida püüame teha Hoolekandeteenustes ja Heas Hoos.
Töö, mis lubab inimestel oma võimeid päriselt kasutada
Üks konverentsi keskseid teemasid oli töö. Mitte küsimus, kas toetusvajadusega inimene suudab töötada, vaid mida peavad tööandjad ja ühiskond tegema, et inimestel oleks võimalik oma võimeid päriselt kasutada. Samavõrd oluline oli tehnoloogia roll, sealhulgas digitaalsete ja abistavate tehnoloogiate kasutamine igapäevases elus ja töötamises.
Kõige tugevama mulje jättis mulle aga teine päev, kui käisime Flandrias kohapeal vaatamas, kuidas sealsed töökeskused toimivad.
Nägime, kuidas kasutatakse 3D-printereid, laserlõikust ja teisi tehnoloogilisi lahendusi, et kohandada tööd inimese võimetele. Konverentsi õppevisiitide programm tõigi eraldi esile tehnoloogia, töökohtade kohandamise ja selle, kuidas tehnoloogia abil saab avada töötamise võimalusi rohkematele inimestele.
Lisaks nägime ise süsteemi, kus töökeskustel on allhankelepingud ning seal tehakse päris tootmist, sealhulgas valmistatakse detaile suurtele autotööstuse ettevõtetele. See ei ole lihtsalt inimese päeva sisustamine. See on päris töö, päris vastutus ja päris väärtuse loomine.
Ja just siin on minu arvates meil Eestis veel väga palju õppida.
Olen järjest rohkem veendunud, et meie inimesed saaksid sama hästi ja mõnel juhul võib-olla pareminigi hakkama. Küsimus ei ole ainult inimeste võimekuses. Küsimus on selles, kas meie süsteem loob neile võimaluse seda võimekust kasutada.
Selleks on vaja tööandjaid, teenuseosutajaid ja riiki ühe laua taha. Vaja on tehnoloogiat, töö kohandamist, pikaajalisi partnerlussuhteid ettevõtetega ning riigipoolset süsteemi ja subsideerimist, mis sellist töötamist päriselt toetab.
Erihoolekande järgmine arenguhüpe võikski minu arvates olla see, et me küsime vähem „mida see inimene ei suuda?“ ja palju rohkem „mida peame meie muutma, et ta saaks?“
Flandrias nähtu kinnitas, et see pole ilus teooria. Seda saab päriselt teha.
