Julgus unistada annab tiivad
K kolis meie juurde Keila Kaare kodusse kolm aastat tagasi. Kolides mäletan teda veidi ujeda ja tagasihoidliku noormehena, kes tuli aga ilusti tegevustega kohe kaasa. Eriti paelus teda kokandus, koos oma esimese tugiisikuga mäletan teda kööginurgas kringlite voltimist õppimas. Seega liikusid esimesed mõtted suunata ta peale sisseelamist Astangule abikoka kursustele. K-l oli aga potentsiaali palju rohkemaks – ta soovis edasi õppida ja lõpetada poolelijäänud keskharidus.
Nii astus ta Keila kooli täiskasvanute õppe 10. klassi ja on koolipinki nühkinud tänaseks kaks aastat. Matemaatika ja vene keel on kõige raskemad, aga seni on hinded kõik korras olnud või need korda teinud ja lõpetab kevadel 11. klassi. Ise ei kujutaks ausalt ise ettegi, kui peaks praegu 11. klassi matemaatikale otsa vaatama, see on tõeliselt suur saavutus!
Eesmärk: tööle
Aga K-l oli veelgi enam tahtmist ja potentsiaali, ta tahtis ise väga tööle minna. Tugiisik Sirje otsustas, et uurib kaubandusketist, kas nad sooviksid teda proovipäeval. Seal käis ta ära ja on nüüdseks töötanud juba üle aasta ühe suure toitlustusketi kassas. K on ilmselt parim töötaja, keda üks tööandja võiks tahta – alati kohusetundlik, õigel ajal kohal ja valmis alati suuremaks koormuseks. Selles osas on tugiisikuga vahel lahkarvamusi, sest peale tööd on väga raske koolis keskenduda, aga koolivaheajal teeb ta hea meelega lausa täiskohaga tööd. K-le meeldib veel jalgpalli mängida, koos Vääna-Viti ja Paldiski kodude noormeestega on tekkinud tore treeningseltskond kellega koos ka Lätti võistlema püüeldakse. Lisaks käib ta Keila teraapiakeskuses loov- ja liikumisteraapias.
Usk unistustesse
K loo puhul meeldib mulle Keila meeskonna usk noore inimese unistustesse. Kui keegi oleks mulle öelnud sel hetkel, kui K meile kolis ning tema tausta ja profiili lugesin, et kolme aasta pärast omandab ta meie kodus keskharidust ja käib osakoormusega tööl, oleks ma öelnud – hoidke nüüd pidurit, katsuks ikkagi samm haaval. K tugevusi märgates ja neid toetades on loodud noorele inimesele selline identiteet, mis teda aina edasi liikuma kannustab. K usub endasse ja teab, mida ta elult soovib.
K jagas oma kogemuslugu ka Keila kodu sünnipäeval külalistele. Ta kirjeldas oma teekonda Keila koju ja lõpetas lootusrikkalt: „Ma ei tea täpselt, mida peale gümnaasiumi teha soovin aga tean, et tahan edasi õppida ja areneda. Olen tänulik kõikidele töötajatele, eelkõige oma tugiisik Sirjele, kes on mind alati toetanud ja julgustanud!“. Olen kindel, et tal on ees veel põnev tulevik koos paljude väljakutsetega.
Erle Eenmaa, Keila Kaare kodu tiimijuht