Keda hakkab aitama 56 miljonit eurotoetusi?
Lugesin detsembrikuu ajakirjast Puutepunkt Tiina Kangro artiklit „56 miljonit eurotoetusi: kelle jaoks?“. Jutt käib Euroopa Regionaalarengu Fondi poolt Eestile eraldatavast rahast, mis sotsiaalministri määrusega on eelkõige mõeldud erihoolekandeasutuste reorganiseerimiseks – ehk juba olemasolevate, aastaid tegutsenud institutsionaalsete hooldekodude elu ümberkorraldamiseks. Mind ajendas kirjutama peamiselt väide, justkui inimesed, kes on olnud pikki aastaid hoolekandeasutuses, oleks „hoolekandeasutuse põhiklientuur“, kes ongi harjunud asutuse hooldusel olema. Artiklis tõstatati küsimus, miks neile inimestele jagatakse riigi poolt rohkem ressursse kui oma kodus koos vanematega elavatele inimestele.
Ressursi jagamine tekitab alati diskussiooni. Keegi ei kahtle küll rahalise toetuse vajalikkuses, sest abivajavaid inimesi on palju ja nad kõik vajavad mõistmist ja paremaid võimalusi – elatagu siis oma kodus või hoolekandeasutuses.
Nõustun täielikult, et kõik erivajadusega noored vajavad haridust, elu- ja olmetingimusi, mis teeksid võimalikuks liikumise kogukonnas ja maailmas, nad kõik soovivad olla sõltumatud ja ennast teostada. Seega on abivõrgustik strateegilise tähtsusega ja lapsevanemate südamevalu oma laste tuleviku pärast õigustatud.
Praegu riiklikus hoolekandeasutuses sundolukorras viibivad hooldatavad on aga inimesed, kes on olnud sunnitud sellises keskkonnas elama pikki aastaid. Ma räägin keskkonnast, kus hoolekandeasutus on justkui omaette maailm, kus ühes majas elab koos koguni enam kui 300 inimest! Nad elavad hoones, kus nende “koduks” on pikkadest koridoridest koosnev suur hoonetekompleks, kus nende isiklik ruum piirdub voodi ja öökapiga toas ning nende “pereks” on mitmekümnest inimesest koosnev inimmass.
Sellised majad asuvad sageli kohtades, kus nende ümber laiub tühjus. Seal pole teisi inimesi, kellega suhelda, ega ka võimalust proovida elus iseseivalt, vaid väikese toe ja abiga, hakkama saada. Nad sõltuvad täielikult hooldekodust ja nad ise moodustavadki kogukonna.
Üheks selliseks näiteks on meie Erastvere Kodu, mis saab tänavu suvel 90 aastaseks. Täna on seal ööpäevaringsel erihooldusteenusel kokku 142 klienti. Ka Erastvere Kodu kliendid saaksid uute kodude rajamise protsessi käigus endale uued ja hubasemad elukohad.
2013. aastal, esimese peremajade ehitamise etapi käigus rajatud Kodijärve Kodus – uues, kaasaegses ja ilusas peremajadest koosnevas väikeses külakeses elab täna 59 ööpäevaringse erihooldusteenuse klienti.
Kohanemises kogukonnaga ja kogukonnal meiega on aga heaks näiteks Tartus Annelinnas asuv Kaunase Kodu, mis tänavu saab viieaastaseks. Pakume seal kogukonnas elamise teenust 15-le kliendile ja toetatud elamise teenust viiele kliendile. Kuigi iga algus on raske, saame täna öelda, et kogukond on meiega harjunud. Oleme leidnud ka tee tööandjate südametesse, sest kõik meie kliendid käivad tööl.
Täna on riik võtnud suuna sellele, et tuua sellistes kohtades nagu Erastvere, Sõmera või Võisiku elavad inimesed tagasi kogukonna keskele ja aidata neil üha enam ise oma eluga hakkama saada. Me ei soovi oma kliente vaid hooldada ja nende eest kõik ära teha, vaid vastupidi – pakkuda neile võimalikult tegusat elu. Me õpetame neid, kuidas tulla toime igapäevaste tegevustega: kuidas planeerida oma rahaasju, kuidas suhelda kogukonna ja erinevate asutustega, kuidas leida tööd ja käia tööl. Jah, see on olnud meie tegevusjuhendajatele väga suur väljakutse – kuid tulemused räägivad ise enda eest: täna meie kodudes teenusel olevad inimesed käivad tööl, koolis ja välisreisidelgi. On ka inimesi, kes vajavad tõsisemat abi, kuid kas see peab olema just erihoolekandeteenus?
AS Hoolekandeteenused riigiasutusena ei ole saanud oma kliente valida, inimesed tulevad meie teenusele läbi Sotsiaalkindlustusameti järjekorra – ehk just sinna, kus riigieelarveline vaba teenusekoht on ootamas. Kas see teenusekoht on aga inimese eripära arvestades talle kõige sobivam, kas ta saab seal just tema erivajadust arvestades liikuda ja piisavalt individuaalset tähelepanu? Tihti see nii ei ole.
Praegu tegutseme selle nimel, et töötada välja teenuseid, mis vastaks võimalikult hästi inimese individuaalsetele vajadustele.
Kuni me selliseid teenusekohti loome, peame aga suhtuma suurtes erihoolekandeasutuses elavatesse inimestesse lugupidamisega, sest nad on väga pikki aastaid elanud neile kättesaadavate, mitte just kõige paremate võimaluste keskel.
Kõnealuse ressursi eest saame ehitada tänased suured hooldekodud ümber väiksemateks, kodusteks ja kaasaegseteks üksusteks. Aastaid koos sadade saatusekaaslastega maja jaganud inimesed saavad lõpuks kodud, kus elatakse koos kuni kümneliikmeliste peredena, kus igaühel on oma tuba ja hoopis suuremad võimalused ise oma elu peremees olla.
Lisaks ei pea abi vajavad inimesed vajaliku teenuse saamiseks kolima teise Eesti nurka, vaid saavad seda oma kodukoha läheduses. Need inimesed, kes aastaid elanud kodust kaugel, saavad aga tulla kodukanti tagasi.
AS-l Hoolekandeteenused on täna olemas 550 inimese kogemused, kel on olnud õnn kolida aastakümneid eraldatuses, teistest inimestest ära lõigatuna tegutsenud hooldekodudest ümber väiksematesse, perekesksetesse kodudesse. Nende elu on muutunud palju paremaks: nad on täna tegemas tegusid, milleks veel aastaid tagasi ei arvanud ühiskond neid võimeline olevat, milleks nad isegi ei arvanud end võimelised olevat! Nad on täna õnnelikumad ja tegusamad – sest nad on osa kogukonnast. Kas mitte seda ei soovigi me oma ligimestele?
Ja lõpetuseks. Erivajadustega inimeste toimetulek saab paraneda vaid siis, kui kogu ühiskond sellele kaasa aitab ja seda toetab. Alustama peaksime sellest, et me ei häbene ega karda erilisemaid inimesi ega suhtu neisse stereotüüpselt, sest iga inimene on individuaalne ja kordumatu. Nõustun, et ressurssi inimese individuaalsete vajaduste rahuldamiseks pole kunagi piisavalt, kuid väga palju saame muuta ka siis, kui muudame oma hoiakuid ega sildista inimesi, vaid teeme selle asemel hoopis koostööd, et ühiselt muuta paremaks pakutava teenuse sisu ja sellega koos ka teenust vajavate inimeste elu.
Imbi Rego, Erastvere, Kodijärve ja Tartu Kaunase kodude juht