Miks õpitakse tegevusjuhendajaks?
Pärnu üksuste koostöö Pärnu Kutsehariduskeskusega on kestnud üle nelja aasta. Julgen kinnitada, mõlemale poole tulemuslikult. Kool saab õppijatele praktikakohti ning meie endale häid ja koolitatud tegevusjuhendajaid. Boonuseks annab Lääne piirkonnajuht koolis tulevastele tegevusjuhendajatele tunde klienditöö meetoditest.
Pärnu kutsehariduskeskuse tegevusjuhendaja õppekava tutvustuses kirjutatakse: tegevusjuhendaja on spetsialist, kes juhendab ja toetab psüühilise või vaimse erivajadusega inimest igapäevaste tegevuste (sh töö- ja huvitegevused) sooritamisel, et tagada nende maksimaalne iseseisvus ja elukvaliteet. Tegevusjuhendaja tööks vajalikud isikuomadused on empaatia- ja vastutusvõimelisus, õppimisvõimelisus, huvi inimeste vastu, hoolivus, ausus, usaldusväärsus, kohusetundlikkus, suhtlemisoskus, koostöövalmidus, pingetaluvus, tolerantsus, kehtestamisoskus, sihikindlus, analüüsivõime.
Mis on tegevusjuhendaja väärtus?
Miks selline pikk sissejuhatus? Tunnen, et täna, kui meedia räägib palju tegevusjuhendaja halvast mainest, sooviksin, et teie kõik, kes te täna töötate tegevusjuhendajana, teaksite, et olete suure väärtusega kõigile neile, kes elavad meie kodudes ning suureks eeskujuks meid ümbritsevatele kogukonna liigmetele.
Kõigi nende aastate jooksul kui olen koostööd teinud Pärnu Kutsehariduskeskuse praktikantidega, on pooltest nendest saanud meie head ja püsivad kolleegid ning oma meeskondade – Pärnu Niidumetsa ja Rääma üksuste põhjal, saan kindlalt öelda, et väga professionaalsed. Neil on olnud aega praktika käigus tutvuda meie teenuse sisuga ja elanikega ning võimalus teha otsus, kas see elukutse on neile sobiv.
Sellel aastal liitusid meiega neli praktikanti, lisaks lõpetasid kaks varasemat töötajat tegevusjuhendaja koolituse.
Miks õpitakse tegevusjuhendajaks?
Kui ma olen küsinud, miks nad läksid õppima tegevusjuhendajaks, siis nende vastused on peamiselt seotud kas isikliku kogemusega erivajadustega inimestega – peres on või kasvab erivajadusega inimene või soovist aidata neid, kes ise ei tule toime enda eest hoolitsemisega.
Üks mu hea kolleeg ütles: „Mina läksin õppima iseenda pärast. Ma tundsin, et vajasin juurde teadmisi, kuidas olemas olla oma eripärasele lapsele nii, et ma oma teadmatusest midagi kihva ei keera. Õppimine andis minule isiklikult teatava kindlustunde, et eelkõige usaldaksin oma sisetunnet. Sain kinnitust, et empaatia on ülioluline, samuti kuulamisoskus, mille juurde kuulub ka kannatlikkus. Järjest enam mulle tundub, et meie igapäevane tööülesanne on peamiselt olemas olla, selle kõige otsesemas tähenduses. Täpselt nii nagu ma olen olemas oma lähedastele. Meie töös on kõige olulisem empaatiavõime, koostöö ja huumorisoon“.
Kolleeg, kes on poolteist aastat töötanud toitlustusteenindajana, ütles, et läks õppima soovist ennast oma alal kindlamana tunda: „Õpingud andsid kaasa sisemise rahulolu, et teen oma elus õiget asja, nii hästi kui oskan. Suudan olla iga inimese suhtes empaatiline ja mõistev, olenemata olukorrast või inimese käitumisest, tulenevalt tema diagnoosist. Saan enesekindlamalt igapäevaselt olla toeks inimestele neid kuulates ja aidates nende muredes ja rõõmudes. Suunan neid olema iseseisvamad ja julgemad igapäevaeluga hakkama saamisel. Sain koolis kinnitust, et oluline on tiimitöö – me peame ajama ühte asja ja andma elanikele sarnast tagasisidet. Mul on nii eredalt meeles õpetaja suur kiri tahvlil – ära ussita. Need inimesed vajavad teiste tuge, et oma eluolu rutiinselt toimima saada. Ja selleks on vaja meeskonna ühtset käitumist“.
Ajavad tavalist kodu asja
Tunnen uhkust, et minu tiimides töötavad inimesed, kes ütlevad:
- „Ma tulen kodust koju ja ajan tavapärast kodu asja“.
- „Kairi, kas sa tead kui õnnelikud ja elevil olid elanikud, kui me käisime nendega väljasõidul ning ühel ja teisel elanikul oli oma lugu rääkida selle linna ja kohaga“.
- „Jah, ma tean, et ma olen liiga heasüdamlik ja ma tahan nende eest kõik ära teha, aga ma ei tohi“.
- „Ma ei saa aru kuidas ma päriselt sattusin nii ägedasse kollektiivi, see kõik on nii teistsugune kui ma varem kogenud olen tööalaselt“.
Need minu isiklikud meeskondade näited tõestavad, et meie tegevusjuhendajad ajavad õiget asja. Me ei ole need, kellena meedia tahab meid näidata. Oleme meie elanike lootuse hoidjad, et nad on ühiskonnas aktsepteeritud ja saaksid kogeda kõiki neid hüvesid, mida me ise soovime oma elus saada. Meie peame ainult nende jaoks kohal olema ja julgustama.