Kinnisvaradirektor Karl Mänd: Tundmatu teeb ettevaatlikuks
Suurte hooldekodude ümberorganiseerimisel väiksemateks ja hubasemateks perekodudeks soovime 40-le erivajadusega inimesele luua kodud ka Kuressaare linna. Kuressaare elanikke on selline soov aga murelikuks teinud. Ajaleht Saarte Hääl usutles teiste hulgas sel teemal ka meie kinnisvaradirektorit Karl Mändi. Artiklit täies mahus saad lugeda siit. Alljärgnevalt toome välja aga vastuse küsimusele, kas inimeste kartus, et uued elanikud võivad hakata häirima ja tülitama ümbruskonnas elavaid inimesi ja lasteaias käivaid lapsi, on põhjendatud või mitte.
Kas peate põhjendatuks osa inimeste arvamust, kes elavad kavandatava hooldekodu läheduses, et liikluse tõttu pole erihooldekodu asukatel seal ehk nii turvaline kui rahulikumas kohas elades, ning kartust, et kogukonnas elamise teenuse kliendid võivad hakata häirima ja tülitama ümbruskonnas elavaid inimesi ja lasteaias käivaid lapsi?
Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja seda tuleb austada. Paraku põhinevad arvamused tihtipeale teadmatusel või kogemuse puudumisel. Inimesed ei tea, millega on tegu ja seetõttu on igaks juhuks ettevaatlikud ja kartlikud. Tegelikult on need hirmud asjatud. Meie kliendid on samuti inimesed nagu meiegi. Nad on lihtsalt natuke teistsugused ning vajavad suuremal või vähemal määral tuge ja suunamist, et teha õigemaid või paremaid valikuid.
Nii nagu “tavainimesed” nii on ka erivajadustega inimeste seas neid, kes soovivad rahulikumat ja vaiksemat keskkonda. Aga peamiselt tahavad erivajadustega inimesed saada ja peavad saama osaks kogukonnast, käia tööl, poes ja raamatukogus, sportida ja nautida kultuuri ehk kokkuvõttes teha kõike seda, mida me ise teha tahame.
Sageli on inimestel hirm, et erivajadusega inimesed on kuidagi halvemad või ohtlikumad.
Ei ole. Samuti ei ole põhjust karta, et kogukonnas elamise teenusel olevad kliendid häirivad ümbruskonna inimesi või hirmutavad lapsi. Kogukonnaklien-did saavad suuremalt jaolt täiesti iseseisvalt hakkama. Teevad kõiki samu toimetusi, mida teevad teised inimesed. Sealhulgas käivad ka tööl.
Tallinnas Lasnamäel avasime möödunud aasta sügisel Lasnamäe Kodu, mis osutab teenust kümnele kogukonnas elamise teenuse kliendile. Kokku on klientide kasutuses kolm korterit kolmes majas. Suur osa kliente läheb igal hommikul tööle. Need, kes veel ei ole tööturule sisenenud, need toimetavad päevasel ajal koos tegevusjuhen-dajaga. Õhtul ja öösel on kliendid aga omapäi. Nüüdseks on Lasnamäe Kodu tegutsenud juba neli kuud. Kliendid on rahul ja õnnelikud. Naabritelt ega korteriühistutelt ei ole tulnud ühtegi kaebust. See on näide sellest, kuidas meie toredad kliendid elavad samasugust elu nagu kõik teisedki – käivad tööl, poes jne. Nad tunnevad, et on saanud osaks kogukonnast, ja tunnevad, et nad on vajalikud ja kasulikud.
Teise näite võib tuua Viljandist, kus eramute rajoonis Näituse tänaval on meil kaks peremaja. Selles asukohas on meil ööpäevaringset erihooldust vajavad kliendid. Kokku 20, seega võrreldav Ida-Niitu kavandatud teenuseüksusega. Erinevus seisneb vaid selles, et Kuressaarde me ei kavanda peremajade rajamist, vaid pigem väiksema rida-või kortermaja-tüüpi hoonet. Viljandi Näituse Kodu on tänaseks tegutsenud 3-4 aastat.
Rakvere Lille Kodus elab 25 kogukonnas elamise teenusel klienti. See eramutega ümbritsetud kodu asub umbes 50 m kaugusel Rakvere eragümnaasiumist. Seega hirm, et erivajadusega inimestel ja lastel ei sobi kõrvuti olla, on asjatu. Seda kinnitab ka fakt, et Rakvere Rohuaia lasteaia rekonstrueerimise ajal üüris lasteaed üheks õppeaastaks asenduspinna meie Lille Kodu hoones.
Mina isiklikult pean lausa vajalikuks, et juba lapseeas teadvustatakse, et ka erivajadustega inimesed on olemas ja et nad on meie ühiskonna loomulik osa.
Mida see lihtsalt väljendades tähendab? Praegustes suurtes hooldekodudes elavad inimesed sadade kaupa koos. Ka Sõmeral elab igas majas 35-40 klienti. Kuigi me oleme aastate jooksul võimaluste piires hooneid hubasemaks muutnud, ei saa neid endiselt koduseks nimetada. Tulenevalt erihoolekande arengukavast ning riigi ja meie eesmärkidest on psüühiliste erivajadustega inimestel vajadus privaatse ja koduse eluruumi järele. Neile on vaja suuremat tähelepanu ja individuaalsemat lähenemist. Neil on vaja keskkonda, kus on paremad ja privaatsemad elamis-, õppimis- ja töötamistingimused.
Seda ei ole võimalik pakkuda kohas, kus elab, pead-jalad koos, 370 klienti. Küll on see võimalik väiksemas teenuseüksuses, kus kliendid elavad kümneliikmeliste peredena, kus neil on võimalus olla isiksus, kus neil on võimalus siduda oma igapäevased tegevused kohaliku kogukonnaga.
Käes on aeg muuta aastakümnete tagust mõttelaadi, et teistsugused inimesed tuleb ühiskonnast isoleerida. Vastupidi, nad tuleb just kogukonda integreerida. Nad peavad saama osaks kogukonnast, mitte ise moodustama kogukonda.
Igal inimesel, sõltumata tema vaimsest võimekusest, rahvusest, usust, maailmavaatest, nahavärvist jne on õigus inimväärsele elule. Õigus olla isiksus.