Kõige tähtsam on tunda, et sind vajatakse
Juba kaks kuud käib meil Vääna-Viti Kodus ÜKT-d tegemas üks väärikas 71-aastane meesterahvas. Elu ei ole tema vastu olnud alati kerge. Aastate jooksul on ta pidanud silmitsi seisma erinevate väljakutsete ja raskustega, mille tagajärgedega tegeleb ta tänaseni. Tema tervis on habras – kõnelemine nõuab pingutust ning üks käsi ei liigu. Esialgu tekkis meil küsimus, millist tööd saaksime talle üldse pakkuda.
Lahendus tuli aga ootamatult lihtsalt.
Täna on temast saanud oluline osa meie igapäevaelust. Ta jalutab regulaarselt meie sügava liitpuudega ööpäevaringse erihooldusteenuse (ÖT) elanikega, kas käsikäes või ratastooli lükates. Need jalutuskäigud ei ole pelgalt liikumine värskes õhus. Need on kohtumised, vestlused, ühised hetked ja kohalolu. Kliendid teavad juba, mis päevadel nende jalutussõber tuleb, ning ootavad neid hetki rõõmuga. Ka töötajad on väga tänulikud, sest tema panus aitab muuta meie inimeste päevad sisukamaks ja rõõmsamaks.
Kui alguses tundus, et meie aitame temal täita oma ühiskondlikult kasuliku töö kohustust, siis nüüd mõistame, et mõju on olnud palju suurem. Oleme näinud, kui oluline on meie kogukond ka talle endale. Ta tuleb kohale teadmisega, et teda oodatakse ja vajatakse. Ning võib-olla ongi kõige väärtuslikum see, et ta on taas saanud tunda, et tema kohalolekul on tähendus.
Sageli räägitakse sellest, kuidas olla kasulik ühiskonnale. Selle loo juures mõistame, et kasu sünnib mõlemas suunas. Meie elanikud saavad tähelepanu, tuge ja seltsi. Tema saab võimaluse olla vajalik, kuuluda kogukonda ja anda oma panus. Just sellistes väikestes igapäevastes tegudes peitubki tõeline väärtus.
Mõnikord ei muuda me maailma suurte tegudega. Piisab sellest, kui võtame kellegi käekõrvale ja läheme koos jalutama.
Helin Reinah, Vääna-Viti Kodu tegevusjuhendaja