“Kuidas Võisiku Kodu elanikud maailma avastamas käisid”
Kuidas me käisime maailma avastamas
ASi Hoolekandeteenused Võisiku Kodus oleme seadnud endale eesmärgiks tagada tegus elukorraldus ja elanike sulandamine ühiskonda. Peame ju loomulikuks, et inimesed käivad reisimas, teatris, kontsertidel ja teavad, kuidas ühes või teises kohas on viisakas käituda. Meie klientidest on paljud vaimupuudega ja vahel üsna lapsemeelsed, nende koduks on paljudel olnud kõigepealt lastekodu, seejärel hooldekodud. 
Nad on jäänud ilma lapsepõlvest ja neil puuduvad igasugused kogemused, mis tavainimesele on iseenesestmõistetavad. Tugiisiku töö üks eesmärk ongi avada klientidele natukenegi ukst meie igapäevasesse ellu tavainimeste maailmas, mida meie loomulikuks peame.
2015. aastal käid meie kliendid reisil Helsinkis, see õnnestus suurepäraselt ja nii otsustasime sellel aastal suurema väljakutse vastu võtta. Langetasime otsuse Rootsi kruiisi kasuks: kolm päeva, pikad laevasõidud, ööbimised laevas, ekskursioonid linnas — piisavalt põnev!
Rootsi kruiis toimus 14.-16. märtsil, kokku osales 11 klienti, tegevusjühendajaid oli saatjateks neli (Mari, Margit, Mati ja Helen). Meid sõidutas nii siin- kui sealpool merd Karula Kodu buss. Reiside eestvedajaks ja peakorraldajaks oli tegevusjühendaja Margit Helve ning tema rääkis reisikorraldusest ja muljetest nii:
“Reisi mõte tekkis meil eelmisel suvel peale suvist Soome-reisi, mis klientidele väga meeldis. Ettevalmistusi hakkasin tegema juba jaanuarikuus. Läbirääkimisi Tallinkiga tuli teha mitu korda, et kõik saaks korrektselt korraldatud ja ette valmistatud ning ka hinnad oleksid meile taskukohased.
Võisiku Kodu köögiga pidasime aru, mida oleks meil esimeseks õhtuks sobiv söögiks kaasa võtta ja mida saaksid kliendid näksida Rootsis päeva veetes. Panime koos peakokk Õiega kokku menüü ja maitsvad toidud said kaasa. Kliendid pakkisid valmis reisikotid. See kõik tundus neile nii põnev.
Sadamasse jõudes saime kätte piletid ja läksime laevale. Kajutis ootas meid ees Tallinki poolt üllatuskingitus – helkurid, võtmepaelad, pastakas ja igaühele väike šokolaad. Avastamisrõõmu oli kajutis palju, alustades sellest, et nii väike ruum suudab mahutada kõik eluks vajaliku ja on nagu päris tuba.
Esimene tutvus kajutitega tehtud, pakkisime ruttu oma kotid lahti ja läksime laeva tekile vaatama, kuidas laev sadamast lahkub. See oli samuti suur elamus, eriti teised laevad ja Tallinna „kilukarbisiluett”.
Seejärel algas tutvus suure laevaga. Uskumatuna näis, et seal on nii palju põnevaid poode, et poes saab lõhnasid proovida ning kõikjal on aina toredad ja naeratavad teenindajad. Kõik oli klientidele nii uudne ja põnev ning vaatamist oli palju. Otsisime endale ühe turvalise nurga, kus seadsime ennast mugavaltsisse, et hakata vaatama õhtust kontserdiprogrammi. Leppisime kokku, et me ei hakka ostma suures koguses magusat, vaid naudime ilusaid, värvilisi, sädelevaid ja vilkuvaid kokteile, millega sai kaasa ka värvilise põleva käevõru. Kui hakkas esinema bänd, olid meie kliendid kohe tantsupõrandal julgelt tantsu löömas. Laeva kultuuriprogrammis olid Brasiilia õhtud, kus esisid ka mustanahalised artistid. Kliendid olid nende üle veidi üllatunud ja saime selgitada erinevate rahvuste teemat
Järgmise päeva hommik algas meil suure naljaga. Panin kella 6.30-ks tirisema, et jõuaks õigel aja hommikust sööma. Läksin ja ajasin kõik kenasti üles ja kui oma kajutisse tagasi jõudsin, hakkasid tulema sõnumid, et oleme Rootsi ajas ja, ups, kell oli tunni tagasi liikunud! Seega oli meie äratus hoopis kell 5.30! Nalja sai palju, kui selle asjaolu avastasime. Tegime koridoris hommikuvõimlemist. Hommikusöök laevas oli klientidele tõeliselt hirmuäratav katsumus. Oldi saamatud, ei julgetud esialgu midagi võtta. Kohvi- ja mahlaaparaadid olid nii võõrad ning neid ei osatud kasutada. Väikese õpetusega said aga kõik asja selgeks ja kui esimene ring tehtud, muutusid kõik aktiivsemaks, julgemaks ja said juba paremini hakkama. Valik oli ju söögisaalis tohutult suur ning ka söögid hoopis erinevad hooldekodu toitudest. Söögilauas möödus hommik kiiresti – peagi jõudis laev sadamasse ja olimegi kohal Rootsi Kuningriigis. Kuningriik — juba see sõna tundus klientidele eriti uhkena.
Maale minnes otsisime üles oma bussi ja sõit võis alata Vasa muuseumisse. Väga vahva muuseum, vaadata palju ja kõigile meeldis. Edasi läksime kuningalossi juurde. Jalutasime seal ringi, tegime pilte,vaatasime püssidga vahtkonnamehi, kes aeg-ajalt kisasid rootsi keeles, kui keegi ületas nende piire. Külastasime kuningliku pere varakambrit ehk siis muuseumi. Õnneliku juhusena sattus meile eestikeelne giid. Kui kõik vaadatud, läksime sadamasse, et laevale tagasi minna. Laeva jõudes olid kliendiid esialgu muljetest väga väsinud. Kuid vaid pool tundi pikutamist ja juba olid nad taas tegusad.
Läksime kohvikusse uudistama. Kes ostis endale kohvi, kes soovis kõrrega koka-koolat. Lahke kohvikuteenindaja tuli meiega juttu ajama, ning pakkus kõhutäiteks tavalist leiba ja võid. Kaks korda me seda öelda ei lasknud ja oi kui hea tundus see paljas võileib! Edasi kogunesime infolaua juurde, et minna kaptenisilda külastama. Väga uudne ja põnev oli minna külla laeva kaptenile, vaadata üle kogu tehnika, mis seal oli, ja esitada kõige kohta küsimusi. Kõik said end tõeliste kaptenitena tunda.
Kohe peale kaptenisilla külastust oli meil õhtusöögi aeg. Kliendid olid hommikul saanud selgeks kõik, kus miski söögisaalis asub ja kust saab kohvi. Kõik olid julgemad, enam ei häbenenud keegi. Tegevusjuhendajad istusid klientidega ühes lauas, mis meeldis klientidele väga. Kõik olid väga tublid, viisakad ja oskasid süüa noa ning kahvliga. Kõige lemmikum asi oli jäätis, mida sai maiustamiseks mitu portsu ja muidugi hea kohv.
Seejärel saättisime end valmis õhtuseks programmiks. Kliendid soovisid taas ilusaid kokteile juua ja seda nad ka said. Viimase õhtu lõpetasime pool kaks ööse, mõned meist isegi kell neli hommikul diskoteegis.
Kokkuvõttes sujus reis nii, nagu olime planeerinud, mingeid suuremaid üllatusi ei tulnud. Kliendid olid reisiga väga rahul. Kõige suuremaks elamiseks osutus söömine rootsi lauas.
Tegevusjuhendajate poole pealt võin öelda seda, et kui arvatakse — oh mis teil viga, saite reisida, — siis päris nii see ka polnud. Reis oli meile pingeline, kuna kliente tuli jälgida ja tagada neile turvalisus. Ainuke aeg, kus tegevusjuhendaja sai veidi puhata, oli siis, kui kliendid magasid. Arvestades seda, et õhtud lõppesid ka klientidele väga hilja, oli seda aega paar tundi öösel.
Reisikulud katsid meil kliendid ise (või nende eestkostjad-lähedased). Reisirahaks korjasime igaühelt 150 eurot. Sinna sisse kuulus bussi ülevedu laevas, kaks hommikusööki ja üks õhtusöök rootsi lauas (selle maksumus üksi oli kokku 50 eurot), koht kajutis (meil oli aknaga kajut!), pilet Vasa muuseumisse ja 25 eurot taskuraha kliendile.
Sellised reisid toovad klientidele lisaks kogemustele ja silmaringi avardamisele kaasa ka puhast rõõmu – ja nad vajavad seda. Ka eestkostjad on olnud meie ettevõtmistega väga rahul – seega loodame, et meie reis ei jäänud viimaseks. Samuti julgustan kõiki hooldekodude töötajaid oma klientidega julgemalt maailma avastama.
MARGIT HELVE, Võisiku Kodu tegevusjuhendaja
TERJE TEDER, Võisiku Kodu juht
