Kumb oli enne, kana või muna?
Tõrva Kodu otsustas, et sel kevadel uurime koos elanikega lähemalt, kuidas teekond munast tibuks päriselt käib. Nii tuli loodus meile veel lähemale, õppisime tundma inimese rolli selle keskel ning õpetasime läbi praktiliste tegevuste kannatlikkust, järjekindlust, kohusetunnet ja aktsepteerimist. Õhkõrnad tibud olid ka suurepäraseks sillaks meie elanike ja kogukonnaliikmete vahel.
Projekti algus
Kliendid olid ideest põnevil, kuid esmalt vajasime vahendeid. Tegevusjuhendaja Virge innustus ja soetas isikliku inkubaatori, mida laenas projekti jaoks meie kodule. Kaasiku Talu Loomaaed toetas projekti 10 siidikana munaga, Mulgi Muna OÜ varustas meid 30 eri värvi munaga, Loidu Talu oli valmis protsessi nõustama ja andis kaheksa pärlkana muna. Ka tegevusjuhendaja Tuuli leppis oma kanadega kokku ja tõi kaasa kolm muna ning Aililt saime neli muna kanadelt, keda karjatas siidi tõugu must kukk. Omalt poolt panustasime tibude toidulauda ja tegime sobiva pesa.
Teadaolevalt kestab muna teekond tibuks ligi 21 päeva, pärlkana puhul 26 päeva. Oleme valmis startima 51 munaga, sest rohkem inkubaatorisse ei mahu.
Töötoad algavad
Projekti raames toimus neli töötuba. Esimesse töötuppa kogunes 27 huvilist, kellele tutvustasime tibu arengut ja kompasime ka osalejate teadmisi. Oldi üsna kursis, kuid tibu koorumist polnud keegi oma silmaga veel näinud, nii on põnev kõigil. Küsiti palju küsimusi ning lepiti kokku, et nummerdatud munad sätib inkubaatorisse tegevusjuhendaja, nii igaks juhuks, et ükski katki ei läheks. Samal ajal said töötoas olijad nummerdatud paberile panna kirja tulevaste tibude nimed, näiteks Kikerikii, Piip, Tiiu, Mara jt. Enda nimetatud tibu on ju veelgi põnevam jälgida! Räägime ka sellest, et loodus teeb vahel omad valikud ja kõikidest munadest tibud ei kooru, aga seda saame uurida juba nädala pärast.
Temperatuur ja õhuniiskus
Järgnevatel päevadel jälgime hoolikalt inkubaatori temperatuuri (peaks olema 37,6 ja 38,0 vahel) ja õhuniiskust, mis kõigub 48-57%, seega tuleb vahepeal ka vett lisada. Meile on see esmakordne kogemus, näite jälgivad ärevalt nii töötajad kui elanikud, eriti huvitatud ja pühendunud on Rene.
Munasid tuleb ka keerata 4-5 korda päevas. Elanikud tulevad appi mune keerama, see käib õnneks lihtsalt, kangiga, mis liigutab tervet resti ja nii ei pea inkubaatori kaant liiga sageli eemaldama. Oluline on ka meeskonna omavaheline suhtlus, et kõik nipid saaksid jagatud.
Valgustame mune
Kaheksandal päeval toimub teine töötuba, kus valgustame mune ning peaksime välja korjama munad, millel ei paista embrüo arengu märke. Vaatluseks oleme meisterdanud lambist ja tualettpaberi rullist ovoskoobi ning abiks on ka tabel, kus fotodena välja toodud loote arengu järgud. Oleme üsna ebakindlad – kuidas nii olulise asja üle otsustada? Otsustame märkida kahtlased munad tabelis küsimärgiga, kõik on nõus – alati tuleb võimalus anda! Kõige paremini saab arengut jälgida heleda koorega munadel. Ühe pragulise muna peame siiski eemaldama, sest see võib pigem teistele kahju teha.
Kuidas elavad küsimärgiga munad?
Kolmas töötuba oli vajaduspõhine, pidime üle vaatama küsimärgiga munad. Raske südamega olime sunnitud inkubaatorist eemaldama 20 muna, kus arengut märgata ei olnud, 10 neist siidikana omad. Enda hingerahuks avasime välja võetud munad – oli ikka õige otsus need eemaldada, sest nendes munades oli selgelt märgata, et need polnudki viljastatud. Seega ei ole loode meie süül hukkunud, vaid ilmselt olid kanakeste kosilased olnud laisavõitu. Arutame, et kanade viljastumisel mängib rolli ka tervislik toit – kõik peavad tervislikult toituma.
Elanikud märkasid, et ka nime saanud munad ei pruugi saada kunagi tibuks. Kuna meil oli palju mune, siis need, kelle muna läks välja, said panna uuele munale nime. Tuju läks paremaks ja motivatsioon oli endiselt kõrge. Jätkasime teekonda 31 munaga ja loodame, et kõik läheb hästi. Oleme selleks ajaks kogenud elevust, hirmu, ebakindlust ja rõõmu ning jätkame põnevusega.
Munad on koorumiseks valmis
Neljandas töötoas eemaldame resti ja paneme munad tasakesi inkubaatorisse tagasi – sätime nad koorumiseks valmis. Vaatame ka toredat videot koorumisest, nii saavad kõik aimu, mis järgnevatel päevadel ees ootab. Sisustame tibudele ajutise kodu, suure pappkasti, millesse paneme sööda- ja joogitopsi. Näitame ka lampi, mis tibudele sooja andma hakkab ning tegevusjuhendaja jagab oma lapsepõlvekogemusi üleliigsest hoolitsusest. Õpetus läbi kogemuse – ära tee tibule midagi, mida ta ise ei taha. Ootame põnevusega ja tänasest mune enam ei puutu.
Merly hakkab veerema
21. päeval kell 11:20 märkame esimesi liigutusi, kui muna nimega Merly end veeretama hakkab. Uudistajaid koguneb majja mitmeid, ka töötajate võsukesed ja teised pereliikmed on uudistama tulnud. On kuulda piiksumist ja üks vaprake otsustab munakoorde nokaga täkke lüüa. Mõnda aega on veel ärevust, kuid kõik vaibub, vaid aeg-ajalt piuksub keegi. Kogu päeva jooksul käiakse hoolega muutusi vaatamas. Üks elanik püüab oma emotsioone kirjeldada – süda peksab ja ei oskagi midagi teha. Nii väga tahaks juba näha! See kõik on õnnest, silmades on sära ja ootusärevus.
Hommikust saab õhtu, olulisi muutusi pole. Mõned kolleegid otsustavad imelist vaatepilti poole ööni jälgima tulla, ühinemiseks palub luba ka põnevusest pakatav Rene. Endast on märku andnud kolm muna. Üks neist keerleb ja pöörleb päris pikalt, siutsumist kostab ühe sagedamini. Meeleolu on ootajatel vahva ja peidus olevatele suhtlejatele sai omamoodi – kiredes, kaagutades, piuksudes ja lauldes – selgeks tehtud, et nad on meie sekka väga oodatud. Üks kolleegidest sai tibulausujaks nimetatud, sest tema piuksatuse peale munades olevad tibud vastasid alati.
Oh seda elevust ja kummalist olekut. Nad on tulemas, natuke veel! Ilmselt näevad kõik öösel tibusid unes.
Kooruvad!
Esimene vapper kooruja on Elefanto, tumedate täppidega tibu, kellele Rene nime pani. Ta avastas natuke maailma ja siis läks lahti siblimine. Ilmselt see paterdamine munade vahel äratas ka teised ja riburada algas munade koorumine. Tulid Tibuke, Valli, Boss, Sipsu, Lõvisüda, Mara, Pulli ja teised.
Vaatepilt oli vägev ja kõikidel huvitav jälgida, igale uuele kodanikule ütlesime viisakalt tere tulemast. Kuna ruum oli väike, tehti seda järgemööda, et mune mitte liialt häirida. Tore oli täheldada, et omavahelist naginat ei tekkinud, kõik said hästi läbi ja ootasid oma korda. Kodu kihas toredatest tibujuttudest.
Ka töötajate pereliikmed ja tuttavadki külastasid meid sel perioodil. Ääretult tore oli, et projekt meelitas külla ka isikud, kel varasemalt oli meie külastamise ees natuke hirmu, kuid armsad sulepallid pühkisid ära kõik eelarvamused.
Päeva lõpuks on koorunud 13 pehmet tibukest. Märkame, et tibu nimega Valli on ühest silmas pime – kas koorumistrauma või on keegi teda kogemata silma toksanud, ei teagi. Väga meeldiv on täheldada elanike suhtumist sellesse tibusse: „Sellest pole ju midagi, vaata kui tubli ka on. Ta ei näe ühest silmast, aga teisest ju näeb. Mängib teistega ja sööb. Ta on ju samasugune.“ Nii ongi, Rene! Meil on südamlikud elanikud!
Väike vapper tibu Tiiu
Järgmiseks hommikuks on koorunud 19 tibu, kõik kuivad ja tragid ning leidsid tee oma ajutisse majakesse. Kolm muna on inkubaatoris veel terve koorega, kolmel täkked sees. Peagi on kaks koorunud, jääb täkkega munake Tiiu. Need kolm tervet on vist paratamatus, et kõikidest ei saa tibu.
Paistab, et Tiiul ei lähe kõik nii nagu teistel. Tiiu püüab ja püüab tunde, teistel võttis koorest välja pugemine umbes 20 minutit. Lõpuks saab ka pisike Tiiu välja, kuid on nõrk ja peab hoolega elu eest võitlema. Järgmisel hommikul on Tiiu juba tragi ja uudishimulik ning tõstetakse teiste sekka.
Kolme muna saatust elanikud aga aktsepteerivad – on nagu on, loodus.
Elanikud saavad nüüd juba oma kohustusi täita ja pesakasti korrastada, sest tibud on joogitopsist palju vett maha ajanud ja vajavad kuiva pesa. Rene ja Riina on väga huvitatud pesakasti korrastamisest ja neil tuleb see hästi välja. On rõõm, et projekt on tubadest välja meelitanud ka muidu passiivsed elanikud.
Projekt ühendab elanikke
Meil on nüüd 22 tibu ja ootame ka pärlkana tibude koorumist. Tibude eest kantakse hästi hoolt. Projekt on täielikult oma eesmärgi täitnud. Kodu kihab positiivsetest emotsioonidest, uutest teadmisest ja meil on millest omavahel rääkida. Meid ühendab see, et oleme millelegi imelisele koos elu andnud, me oskame leppida ka olukorraga ja olla kannatlikud. Oleme empaatilised mitte ainult tibude, vaid ka enda kaaslaste suhtes.
Projekti järgmises etapis jälgime juba seda, kuidas tibudest sirguvad kanad, kes omakorda munema hakkavad.
Cilly Grentsmann, Tõrva Kodu tegevusjuhendaja