Lasnamäe üksuse elanikud Õhtulehele: “Lõpuks oleme jõudnud justkui tagasi koju.”
Meilt küsitakse ikka ja jälle, kas inimeste kolimine suurtest erihooldekodudest, kus nad on elanud aastaid, aastakümneid, mõned kogu oma elu, on ikka õige? Sest neil on seal ju kõik olemas: huviringid ja tegevused, nad on seal harjunud, neil on seal sõbrad. Miks viia nad keskkondadesse, kus kogukond pole nendega harjunud, kus nad ise peavad uue kohaga harjuma?
Jah, muudatused on stressirohked. Mõnikord sunnib elu ise muudatustega tagant, nii et sul polegi valikut; teinekord jälle otsustad ise muutuse kasuks, aga kui see aeg kätte jõuab, on päris kõhe ja elu tundub hetkeks väga ebaturvaline.
Õhtulehe ajakirjanik Kristiina Tilk käis külas meie Lasnamäe teenuseüksuses, kus suuremast erihooldekodust tulnud noored elavad esimest korda elus päris oma korteris. Jah, päevasel ajal on nende juures tegevusjuhendaja, kuid igapäevatoimingute ja otsustega saavad noored peamiselt ikka ise hakkama.
Nad meenutavad aastatagust, kolimise aega – ja tõdevad, et pisaraid oli palju, sest kahju oli vanast kohast lahkuda. Täna on nad aga vägagi veendunud, et otsus oli õige. Tagasi pöörduda ei taha neist keegi.
Aga mõelgem hetkeks, et neil poleks kolimiseks võimalust avanenud. Kui neilt sellisel juhul saaks täna küsida, kas nad on oma eluga rahul – küllap oleks vastus ikka, et jah, väga rahul!
Mis siis on parem: kas võtta vastu uued võimalused, mis esiti võivad tunduda hirmutavadki, või jätkata vanaviisi, niikaua, kuni just väga halb pole? Kummal juhul on riskid väiksemad, kummal juhul kasud suuremad?
Meie oleme täna valinud muutuste, arengu, edasimineku tee. Me pakume inimestele valikud, mida neil seni pole olnud. Ja me väga loodame, et aastate pärast saavad kõik meie tänaste suurte kodude elanikud oma uues elukohas öelda: “Lõpuks oleme jõudnud justkui tagasi koju!”
Loe artiklit siit: 1. lk ja 2. lk
Foto: Alar Truu (Õhtuleht)