Õppida pole kunagi hilja
Õppimine annab meile uusi võimalusi, enesekindlust ja avardab meie maailmapilti. Me kõik saame panustada ühiskonda rohkem, kui meie teadmised kasvavad. Oma õpingukogemustest räägib meile Pärnu Rääma kodu elanik Heleri, kes on suurepärane näide sellest, kuidas õppimine võib elu muuta – isegi siis, kui teekond on pikk ja käänuline.
”Minu koolitee algas aastal 1999, kui läksin Haapsalusse internaatkooli. Internaadis õppisin kokku kümme aastat. Seal oli väga palju huviringe. Mina osalesin näiteringis, lilleseades ja rahvatantsus. Veel oli meil kabering, mida õpetas meile raamatukoguhoidja.
Pärast põhikooli läksin oma esimesse kutsekooli, kui olin alles 17-aastane. Haapsalu kutsekoolis õppisin sellist eriala nagu puhastusteenindaja/kokaabi. Õppisin, kuidas koristada ruume nii sees kui ka väljas. Veel õppisin, kuidas aidata kokka toidu valmistamisel. Kõige rohkem meeldis mulle praktika osa, kuid mitte teooria, kuna olin tol ajal püsimatu. Neid kahte eriala õppisin kokku kolm aastat, kuid kahjuks jäi viimase praktika tõttu kool pooleli, kuna mul oli enesehinnanguga probleeme ning andsin kiiresti alla.
Umbes neli aastat tagasi läksin uuesti kooli. Teises kutsekoolis õppisin köögiabiliseks. Kui lahti kirjutada, mida köögiabiline tähendab, siis kirjeldaksin seda nii: õppisin asju, et elus oleks kergem hakkama saada. Ega seegi kooliaeg läinud ilma tõusude ja mõõnadeta, kuid mul olid vapustavad inimesed minu ümber, kes motiveerisid mind edasi minema ja halba unustama.
Kokku õppisin 15 aastat ning olen väga rõõmus, et suutsin end kokku võtta ja umbes kümne aasta järel kooli lõpetada ning saada lõputunnistus kätte.
Nüüd olen peaaegu 33-aastane ning mul pole plaanis istuma jääda. Soovin kindlasti veel kooli minna või võtta mingeid koolitusi, et ennast arendada. Kindlasti, kallis lugeja, soovitan ka sul minna kooli või osaleda huviringides. Siis saad huvitavaid teadmisi ja palju uusi ning vanu sõpru näha.”
Kunagi pole liiga hilja alustada õppimisteed!