Päikese elanikud vallutavad Rakvere kohvikuid
Me kõik vajame „oma“ inimest, nii ka meie elanikud. Vajame inimest, kes meid kuulab ja kellega saame oma kogemusi, rõõme ja muresid jagada. Koos lähedaste inimestega saab kogukonnas nautida toredaid hetki ja tunda ennast kogukonna täisväärtusliku osana. Tugiisiku roll inimese taastumisprotsessis on väga oluline, sest tihti ongi tugiisik meie elanikele kõige lähedasem inimene.
Mis koht on kohvik?
Üks väga tore võimalus ühiselt aega veeta ja mälestusi luua on koos tugiisikuga kogukonna kohvikute külastamine. Meie jaoks nii igapäevane tegevus võib meie elanike jaoks olla esmakordne vau-elamus. Ka meie Päikese kodus oli mitmeid inimesi, kes polnud kunagi varem kohvikus käinud – mis koht see üldse on ja mida seal tehakse?
Päikese kodu 30-st elanikust ligi pooled külastasidki koos tugiisikuga Rakvere linna erinevaid kohvikuid ja veetsid ühiselt toredalt aega. Külastati ka Rakvere Ametikooli õpperestorani, kus tehti pilt koos peakokaga. Emotsioonid kohvikukülastustest olid ülimad ja seda rõõmu jagub tänaseni! Osadel elanikel on juba tehtud ka plaanid, millist kohvikut koos tugiisikuga järgmisena külastada.
See ongi üks killuke vaimse tervise taastumisest.
Tegevusjuhendaja Jane jagab mõtteid: see on võimalus veeta kvaliteetaega
Minu meelest oli see hea mõte ja andis võimaluse veeta elanikega üks-ühele kvaliteetaega ja tuua nende ellu natuke vaheldust. Natuke olin mures Lembari pärast, kes armastab väga kõva häälega rääkida ja enamus ajast on rohkem oma maailmas. Igaks juhuks sai valitud vaiksem koht, et nii meie elanikud ja teised inimesed ennast mugavalt tunneksid. Teadmine, et saavad kodust välja annab neile erilise tunde.
Tugiisiku roll on väga tähtis, sest ta julgustab elanikku minema uude kohta, kuhu inimene üksi ei julgeks minna ja aitab tal ennast tunda turvaliselt.
Kõik inimesed vajavad aeg ajalt üks ühele aega, aga kodus on selleks igapäevatoimetuste kõrvalt raske aega leida. Kui vähegi võimalik, siis peaksime kõigi elanikega aegajalt kohvikukäigu ette võtma. Nii saame oma inimesi paremini tundma õppida ja ka elanikud saavad juurde eneseusaldust nähes, et tugiisik pühendab temale aega.
Ilonale väga meeldis kohvikus väga. Ta algul oli natuke kartlik, aga ma julgustasin teda endale meeldivat lauda valima, kohvi ja kooki tellima. Ilona on varem kohvikus käinud, lihtsalt viimasest korrast on palju aega mööda läinud. Kui ta kuulis kohvikusse minekust, oli Ilonal hea meel ja ta ootas pikisilmi kohvikupäeva. Kaua ta seal olla ei jaksanud, kui kohv joodud ja kook söödud siis teatas, et nüüd võime koju minna. Ilona ootab järgmist kohvikukülastust ja kuigi täpset kuupäeva veel paika pole pandud, jõuame kindlasti veel sellel aastal uuesti kohvikusse.
Ka Lembarile kohvikus meeldis, temal oli see päris esimene kord. Algul oli ta väga pelglik, jõi kohvi kiirelt ära, sõi ka jäätise ja tahtis koju. Peale koju jõudmist küsis ta kohe, kas me võiks teinekord jälle kohvikusse minna ja juttu rääkida.
Ilona ja Lembari muljed kohvikukülastusest
Ilona: „Olen varem ka kohvikus käinud, siis kui Sõmera Kodus elasin. Seekord valisin ise kohvi ja koogi. Ise valisin omale laua, kust sai aknast välja vaadata. Kohvikus oli veel inimesi, aga see mind nad ei häirinud. Mulle meeldis tugiisikuga kohvitada ja vestelda. Rääkisime, et võiks teinekordki tulla kohvikusse ja lihtsalt niisama juttu ajada.“
Lembar: „Järgmine kord võtan kohe kartulisalati, kohvi ja koogi.“
Taastumine ongi keskendumine väikestele asjadele ja tegevustele oma elus, mida sa võid ja saad teha. Meie oleme selles osas abikäeks, julgustajaks ja abiks, et meie elanikel oleks täisväärtuslikum elu.
Heili Tammemägi, Rakvere Päikese ja Lille kodude tiimijuht