Rahuloluks eluga ja isiklikuks arenguks on vaja saada õiget teenust
Kui Sul on erivajadus ja sa vajad oma elus toetust, on väga oluline, et abi, mida sulle pakutakse, oleks sinu jaoks õige. Ühtviisi halvad variandid on nii liiga vähene kui ka liiga rohke abi.
Täna Pärnus kogukonnas elamise üksuses elav Vaagner on seda oma elus kogenud ja soovis oma kogemust ka teistega jagada. Siin on tema lugu.
“Olen viibinud alates 4. eluaastast erinevates hooldekodudes. Esmalt elasin Imastu Lastekodus, täiskasvanuks saades suunati mind Sõmera hooldekodusse. Seal olin ööpäevaringsel erihooldusteenusel 21 aastat. Selle ajaga leidsin sealt omale mõned sõbrad, kellega suhtlen tänaseni.
Et olen sündinud Pärnus, kus elavad minu neli venda, ema ja isa ning minu suhted oma perega on head, sai minu sooviks kolida Saaremalt elama oma perele lähemale. See sai teoks, kui Vändras avati 2012. aastal peremajad ning sain sinna endale koha. Mingil põhjusel tegi rehabilitatsioonimeeskond aga otsuse, et peaksin minema ööpäevaringsele erihooldusteenusele sügava liitpuudega isikule. Nii sattusin Vändras liitpuudega inimeste majja. Ma tundsin ennast seal väga halvasti – see ei olnud minu jaoks õige koht. Olen küll ratastoolis, aga teen kõik asjad iseseisvalt ära ja küsin väga harva abi. Osalen alati spordipäevadel, mida Vändra staadionil korraldatakse, külastan erivajadusega inimeste laulu-ja tantsupidu, osalen aktiivselt väljasõitudel. Rääkisin oma murest tegevusjuhendajatele, kes nõustusid, et ma tõesti ei kuulu sellele teenusele.
Järgnesid pikad päevad täis üksindust ja kurbust. Vanemtegevusjuhendaja võttis uuesti ühendust rehabilitatsioonimeeskonnaga. Minu jaoks tundus ootamise aeg tohutult pikk. Õnneks liikusid asjad suhteliselt kiiresti ja umbes kuu aja pärast olin tagasi ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Ja mis kõige olulisem – ma ei pidanud kaugele kolima, vahetasin ainult maja.
Vändras elades rääkisin töötajatele kogu aeg, et tahaksin taas Pärnusse kolida, sest seal on minu perekond. Ühel päeval 2018. aasta alguses küsis klienditöö juht Liis, mida ma arvaksin kolimisest kergemale teenusele Pärnusse. Esiti tekitas mõte linnaelust minus natuke hirmu, aga andsin siiski kohe jaatava vastuse. Ning juba märtsi alguses kolisin kogukonnaelamise teenusele Pärnu Väike-Posti üksusesse.
Täna olen väga õnnelik, et mulle anti selline võimalus. Ja mis peamine – et ma olin ise sellega nõus. Mu vend ja vennanaine külastavad mind igal nädal vähemalt korra. Mul on nüüd jälle siinsamas, minu lähedal, mu oma pere, kellega koos aega veeta. Ja lisaks sellele on mul nüüd ka töökoht!”
