Tõnu ja Raivo emotsionaalne kohtumine minevikuga
Ühel käredal talvepäeval võttis tiimijuht Meritiga ühendust jutukas naisterahvas, kes rääkis, et 1987. aastal tehti intervjuu kahe Tapa Põllu kodu elaniku, Tõnu ja Raivoga. Nende intervjuude ja videosalvestuste põhjal valmis lavastus, mis kajastab meeste elu kunagises Kernu hooldekodus.
VAT Teatri etendus “Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” toimus Ugala teatris 5. veebruaril kell 19.00. Seega panime auto käima ja sõitsime Tõnu ja Raivoga etendusele. Kõik olid ootusärevuses, eriti need töötjad, kes otsustasid meiega ühineda. Olime väga huvitatud tutvumast sellise Kernu eluga, mida meie silmad pole varem näinud ning lootsime, et etendus aitab paremini mõista Raivo ja Tõnu elu. Tõepoolest, nii see ka oli! Tõnule ja Raivole olime varasemalt näidanud lauluõpetaja Agnese pilte, kellest see lavastus rääkis. Loomulikult tundsid poisid Agnese ära. Enne etendust arvasime, et Raivol võib tukk peale tulla või ta muutub rahutuks, kuna me polnud kindlad, kui palju ta toimuvast aru saab. Kuid etenduse alguses ja näitlejate lavale astudes oli näha nii Tõnu kui ka Raivo silmis siirast äratundmisrõõmu. Eriti reaalseks muutus see siis, kui paralleelselt etendusega näidati ekraanil videoklippe ja pilte 1989 a. sündmustest Kernu mõisas – need laulutunnid…
Lavastuses on kujutatud ka teisi tol ajal Kernu hooldekodus elanud inimesi, kuid nende inimeste praeguse asukoha kohta info puudub. Saatuse tahtel leiti meid üles just enne viimast etendust, mistõttu oli selge, et me lihtsalt peame seda nägema.
Taastkohtumine minevikuga
Jälgisime silmanurgast terve etenduse aeg meeste silmis kilavaid pilke. Meeste silmad valgusid vett täis, kuid see ei olnud kurbus, see oli midagi hoopis muud. Täpselt sama tundsid ka kõik meeskonnaliikmed, kes meestega kaasas olid – klomp oli kurgus ja silmad märjad. Muidugi oli natuke uhke tunne ka. Terve etenduse aja olid Raivo ja Tõnu täielikult keskendunud lavale, elades kaasa igale hetkele. Nende jaoks jutkui maailm seisis – saalis oleks nagu olnud ainult nemad ja näitlejad. Raivo väljendas äratundmisrõõmu häälitsustega ja Tõnu, unustades enda ümber kõik muu, nimetas valjult lavale viidates näitlejate nimesid. Külaliste tähelepanu koondus üha enam meie poole.
Etenduse lõppedes oli kirss tordil see, kui Tõnu ja Raivo kutsuti näitlejatega koos lavale ja publik aplodeeris valjult. Laval tundsid nad end tõelistena staaridena – jagati üksteisele kallistusi ning häid sõnu. Peale etendust korraldati meile kohtumine näitlejate Merle Karusoo ning Jaak Printsiga isiklikult. Tegime fotosid kogu grupiga, eraldi tegelaskujude ja nii lavastaja Merle kui ka Katrin Saukasega (Agnese osatäitja). See kogemus andis meeskonnaliikmetele palju.
Me mõistame nüüd, kust kernukate ülim laulusoon pärineb. See oli Agnes, kes pani isegi varesed laulma nagu laululinnud. Seda kogetud tunnet on raske sõnadesse panna! Samasuguseid tundeid jagasid kõik näitlejad, lavastaja ja teised osalised, eesotsas Tõnu ja Raivoga. See oli võimas elamus!
Merit Tammemägi, Tapa Põllu, Rakvere Narva ja Kunda Mere tiimijuht
