Tuuli Ainsaar, Kersti Ojasu:Suurte erihooldekodude ümberkorraldamine on hoolikalt läbimõeldud protsess
Tuuli Ainsaar, teenuste arendusspetsialist
Praeguseks on AS Hoolekandeteenused suurte erihooldekodude (Võisiku, Sõmera, Koluvere, Erastvere, Tori kodud ja Imastu Kool-Kodu) ümberkorraldus kestnud juba üle aasta. Selle käigus on täpselt sada inimest saanud endale uued elukohad Tartus, Jõhvis, Raplas, Pärnus, Haapsalus, Viljandis ning Tallinnas.
Kolimine uude keskkonda on iga inimese jaoks suur elumuutus. See võib tekitada ühest küljest ärevust ja hirme, kuid teisest küljest toob endaga ka palju positiivseid emotsioone ja ootusi. Uues keskkonnas avaneb inimesele palju seni kättesaamatuid valikuvõimalusi. See on loomulikult teretulnud nähtus, kuid kannab ohuna kaasas ka ahvatlusi ja riske. Kuna iga inimene on ainulaadne oma tugevuste, nõrkuste, hirmude ja ootustega, peame oluliseks, et kõigil kolimisse kaasatud inimestel oleks võimalikult palju infot: kolijatel uue elukoha ning töötajatel inimeste eripärade ja soovide kohta. Kuigi ümberkorralduste käigus leiab endale uue kodu ligi tuhat inimest, läheneme neist igaühele individuaalselt.
Ettevalmistus
Kõik kolimisega seotud otsused on hoolikalt ja analüüsidele tuginedes läbi mõeldud Selleks et
saada ülevaade meie asutuse klientide toimetuleku, järelevalvevajaduse, töövõimekuse,
käitumismustrite, päritolu ja kolimise soovide kohta, viidi 2015. aasta oktoobris läbi suletavate
üksuste elanike kaardistus (mida uuendatakse pidevalt). Sellest selgus, et paljud inimesed on
teenuse saamiseks asunud elama oma võrgustikust ja kodukohast kaugele.
Näiteks elab Võisikul, Erastveres, Saaremaal, Koluveres ja Toril kokku ligi 200 inimest, kelle
perekond, sugulased, sõbrad või eestkostjad on Harjumaal. Lisaks sellele selgus, et ligi 25%
ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivatest inimestest tulevad tegelikult igapäevaelu
tegevustega toime ka väiksema toetusega, ehk saaksid hakkama kergemal teenusel . Samas 45%
meie ettevõtte klientidest vajavad juhendamist ööpäev läbi ning umbes 30% klientidest vajavad
baasvajaduste tagamiseks pidevalt hooldamistoiminguid. Nende ja mitmete teiste andmete
põhjal hakkasime teenuseid arendama, looma uusi teenusekohti ning planeerima klientide
ettevalmistust.
Väga oluline osa kolimisettevalmistusest on info edastamine. Ümberkorralduste selgitamiseks
oleme klientidele teinud nii eesti- kui ka venekeelse infolehe, mida illustreerivad piltmärgid .
Seal kirjeldame, kuidas toimub kolimine ja selleks valmistumine, mis on Euroopa
Regionaalarengu Fond, kuhu piirkondadesse luuakse uued üksused ning kuidas inimesed
saavad oma valikuid teha. Infot selle kohta, millised on võimalused uutes elukohtades, aitasid
2016. aasta suvel välja selgitada ka vabatahtlikud nendest kogukondadest, kuhu uusi üksusi
plaanitakse luua. Kogu kolimist puudutav info on kättesaadav nii töötajatele kui ka klientidele.
Nendele inimestele, kes ise ei oska või ei saa lugeda, teeb selgitustööd kliendi tugiisik. Kuna
iga inimese kolimine planeeritakse koos kliendi ja tema võrgustikuga, on õigete valikute
tegemiseks oluline suhtlemine ja õigeaegne infovahetus.
Igapäevases töös lähtume CARe metoodika põhimõtetest. CARe’i (kõikehõlmava
rehabilitatsioonikäsitluse) tähelepanu on inimeste taastumisel, kohalolul ja tugevuste. Sellest
tingituna koostame koos klientidega neile tegevusplaanid. Tegevusplaanis lepitakse kokku
inimese eesmärgid, pannakse kirja tegevused, mida on vaja õppida, et paremini toime tulla.
Räägime ka klientide unistustest ja arutame, kuidas oleks võimalik nende poole pürgida.
Selleks et tegevusplaanide ja kogu klienditöö kvaliteet tõuseks, hakkas igas suletavas kodus üks
vanemtegevusjuhendaja tööle metoodikuna. Metoodiku ülesanne on aidata läbi viia
kliendimeeskonna koosolekuid, tegeleda keerulisemate kliendijuhtumitega, selgitada välja
inimeste soove kolimisel ning nõustada töötajaid tegevuste läbiviimisel ja tegevusplaanide
tegemisel . Selleks on iga metoodik saanud vajaliku väljaõppe.
Kõigis üksustes, kust inimesed hakkavad kolima, on loodud toimetulekugrupid. Seal õpitakse
söögitegemist, poes käimist, ühistranspordi kasutamist, oma riiete eest hoolitsemist ja muid
igapäevaeluks vajalikke oskuseid. Lisaks toimuvad individuaalsed ja grupivestlused, kus
räägitakse teemadel, mis on välja toodud kolimise raamatus.
Kolimise raamat kajastab teemasid, mis on seotud inimese unistuste, soovide, hirmude ja
haavatavusega. Igal kliendil on oma isiklik raamat, mida ta saab kas üksi või koos
tegevusjuhendajaga täita pärast vestlusgrupis osalemist Kolimise raamat on midagi väga
isiklikku, seal saab väljendada emotsioone. See, kas inimene jagab sinna kirjutatud infot
teistega, on tema enda otsus . Sama raamat oli kasutusel ka eelmisel, vanades mõisahoonetes
asuvate kodude ümberkorralduse ajal ning sai väga head tagasisidet nii töötajatelt kui ka
klientidelt.
Suur abi inimeste ettevalmistamisel on olnud rehabilitatsiooni raames pakutavatest teenustest .
Näiteks käivad nad psühholoogi, sotsiaalnõustaja, tegevusterapeudi juures, et vähendada oma
hirme muutuste ees ning saada toetust emotsioonidega toimetulekuks. Populaarne on osaleda
Duo projekti tugigrupis, mis aitab vähendada psüühilise erivajadusega inimeste tõrjutust,
suurendada sotsiaalset kaasatust ja toetada töö leidmist.
Uued võimalused
Tegevusjuhendajate töö uutes üksustes on korraldatud nii, et kolinud inimesed saaksid uues
keskkonnas harjudes vajalikku toetust. Samuti saadakse mitmeid rehabilitatsiooniteenuseid ka
siis, kui kolimine on juba toimunud. Püüame ära kasutada kõiki võimalike ressursse, et
kliendid saaksid vajaliku ettevalmistuse ja toetuse nii enne kui ka pärast kolimist ning toodud
näited teenustest on vaid mõned, mida kasutatakse.
Praegu, kui sada inimest on kolinud korteritesse elama, võime öelda, et enamjaolt on läinud nii,
nagu me eeldasime. Ööpäevaringselt erihooldusteenuselt kogukonnas elamise teenusele
suundunud inimesed on tublisti tööd otsinud ning sajast inimesest on töökohad umbes 65 -70%l.
Siiani ei ole keegi langenud raskemale teenusele tagasi, üks inimene on liikunud edasi täiesti
iseseisvasse ellu. Üksuseid külastades ja klientidega rääkides on minuni jõudnud vaid positiivne
tagasiside. Räägitakse elamustest ja sellest, mida kõike on võimalik teha, kui eluks vajalikud
teenused asuvad sinust vaid mõne kilomeetri kaugusel. Tihti rõhutatakse seda, kui rahulik on
elada, kui korteris on vaid 3-4 inimest. Näiteks üks Tartusse kolinud mees rääkis, et tema
unistus on olnud spordipoes töötada ning jõusaalis käia, kuid endises piirkonnas asus lähim
jõusaal 30 km kaugusel ning spordipood 50 km kaugusel. Tartus elades käib ta jõusaalis ning
vaatab aktiivselt töökuulutusi, et leida töökoht mõnes spordipoes. See on üks mitmetest
näidetest, kus inimene on saanud hakata oma unistusi teoks tegema just tänu sellele, et elab
piirkonnas, kus on valikuvõimalusi.
Negatiivsed hoiakud
Kui rääkida negatiivsetest aspektidest, siis need on olnud seotud kogukondade vastuseisuga.
Eriti ebameeldivad on meedias kajastatud juhtumid. Nii nagu enamikule meist on oluline
inimeste heakskiit ja poolehoid, on ka meie klientidel raske lugeda artikleid, mis sildistavad või
väljendavad väga selgesti, et psüühiliste erivajadustega inimesed ei ole naabruskonda oodatud.
Asjaosalised tunnevad siis, et neile tehakse põhjendamatult liiga. Oma haavatavuse ja
elumuutuse kõrvalt on selliseid artikleid raske lugeda. Siis aitab tegevusjuhendajatega üheskoos
mõtisklemine, miks inimesed nii reageerivad ja kuidas sellises olukorras ise käituda. Sageli
näitavad meie kliendid üles küpsemat suhtumist kui naabrid, tõdedes, et võib-olla on sellise
käitumise taga teadmatus või paha tuju, ning avaldades lootust, et küllap teineteist rohkem
tundma õppides muutub ka naabrite suhtumine.
Negatiivsed hoiakud, et psüühiliste erivajadustega inimesed kolivad kogukonda, ongi kogu
protsessi juures kõige keerulisem aspekt.
Õnneks on enamikus piirkondades naabrid kolimisse rahulikult suhtunud ning on näha, et uute
elanike vastu ollakse sõbralikud ja aupaklikud. Näiteks kui ma kaks nädalat tagasi ühes
Haapsalu korteris külas käisin, rääkisid poisid, kuidas naabrimees, kes neist üle ukse elab, oli
ühel pühapäeval neile keldrist moosi toonud, kui kuulis, et poisid parasjagu kooke küpsetavad.
Nad tundsid nimepidi juba ka kõrval asuva maja inimesi, kellega pidid aeg-ajalt õues kokku
saades vestlema. Üksus avati alles tänavu jaanuaris ning see on väga rõõmustav, et nii lühikese
aja jooksul on tekkinud juba nii mitmeid positiivseid kokkupuuteid ja sidemeid naabritega.
Meilt küsitakse, et kas siis tõesti vanade kodude sulgemine on nii hädavajalik – on ju seal tehtud
renoveerimistöid ja nendeks raha kulutatud. Katsume siis ikka ja jälle selgitada, et
reorganiseerimine ei ole üksnes uue füüsilise keskkonna loomine erivajadustega inimestele.
Selle eesmärk on eelkõige anda erivajadusega inimestele võimalus olla kogukonda kaasatud ja
tunda end võrdväärse kogukonnaliikmena.
Meile kui teenusepakkujale annavad väiksemad üksused ja kogukonna lähedus võimaluse
läheneda klientidele individuaalsemalt, kasutada kogukonna teenuseid, suurendada inimeste
täievolilisust, keskkondlikku õiglust ning vähendada diskrimineerimist, ekspluateerimist,
marginaliseerimist ja rõhumist.
Meil kõigil on õigus elada täisväärtuslikku elu ning mida toetavamad oleme teineteise suhtes,
seda tugevam on kogu meie ühiskond.
Uutes üksustes elame täiesti tavalist, täisväärtuslikku elu
Kersti Ojasu, Tallinna üksuste juht, AS Hoolekandeteenused
Nüüdseks oleme avanud Tallinnas kolm kogukonnaelamise teenuseüksust: ühe 2015. aasta novembris, teised kaks tänavu jaanuari alguses. Üksus – see tähendab kümmet inimest, kes elavad kolmes täiesti tavalises korteris täiesti tavalist elu.
Meie üksustesse tulid inimesed erinevatest kodudest. Need olid suured ja rahvarohked, kus individuaalse tegelemise ja kliendi suunamise võimalused olid piiratumad.
Mis on aga kõige kurvem: need inimesed olid harjunud suhtumisega, et nad on teistsugused, sest nad on hooldekodu kliendid. Ühiskond oli aastate jooksul neile külge kleepinud nii suure sildi, et oli lõpuks suutnud veenda ka sildi kandjat, et ta polegi midagi väärt.
Praegu see õnneks enam nii pole. Nüüd on need inimesed saanud endale uued kodud. Jah, neid kortereid võib nii nimetada, sest need ei erine kuidagi meie endi kodudest. Ja ühelgi meie elanikul ei ole enam küljes silti: sa oled teistsugune, järelikult pole sa midagi väärt.
Kuna inimesed tulid meile erinevatest hooldekodudest, on nende ettevalmistus iseseisvaks
eluks olnud erinev. Samuti on igal inimesel oma suhtumised, soovid ja prioriteedid. Nüüd,
elades nendes ilusates korterites, saavad meie töötajad inimeste individuaalsusega arvestada.
Elanikud ise seavad endale sihte ja viivad neid koos tegevusjuhendajaga ellu.
30 inimesest 18 käivad tööl. Kes veel ei käi, otsib sobivat töökohta. Selles tegevuses on meile
suureks abiks töötukassa spetsialistid. Nii töökohale kandideerimine kui ka proovitööd on meie
elanike jaoks täiesti uued tegevused – see tõi kaasa nii ärevust ja hirmu kui ka rõõmu, et ollakse
iseseisvad ning elu on keeranud uue, positiivse lehekülje.
Harjumine uue elukorralduse ja elukohaga tuli mõnele kliendile kergemalt kui teisele.
Praeguseks on aga kõik inimesed kohanenud – see annab tunnistust, et töötajate toetus on olnud
piisav. Loomulikult on uusi igapäevaoskusi vaja päev-päevalt veel lihvida, sest palju aastaid on
loodetud teiste inimeste peale, nüüd aga peab ise hakkama saama (sõbraliku tegevusjuhendaja
juhendusel).
Oleme aru saanud, et selleks, et saada heaks juhendajaks, peab olema palju mõistmist ning siiras
soov olla uutele elanikele sõber ja pereliige. Klient võib väsida, kuid meie töötaja ei saa väsida.
Ta peab aitama kõigis muredes ja õpetama lahenduskunsti, sest uued olukorrad nõuavad uusi
oskusi. Tuleb ju nüüd ise koostada menüü, pesta pesu, koristada toad ning planeerida tegevusi
väljapool kodu.
Nii me üheskoos kasvame ja areneme. Ning mis peamine: elame täiesti tavalist ja
täisväärtuslikku elu.