Vääna-Viti Kodu elanikud Peipsi ääres: "Kõik oli põnev!" - Hoolekandeteenused

Internet Explorer ei ole toetatud

Hoolekandeteenused.ee veebilehte on võimalik kasutada Google Chrome, Mozilla Firefox, Microsoft Edge või mõne muu moodsa veebilehitsejaga.

Lae alla Chrome Lae alla Firefox

Toetame psüühilise erivajadusega inimesi igapäevase eluga toimetulekul.

Anname Sulle turvalise elukeskkonna, toetava võrgustiku ja tegevustega sisustatud päevad, et saaksid olla rõõmus, õppida ja töötada, tunda ennast vajalikuna ning viia ellu oma unistusi.

Vääna-Viti Kodu elanikud Peipsi ääres: “Kõik oli põnev!”

Vääna-Viti Kodu elanikud Peipsi ääres: “Kõik oli põnev!”

ERIKA SAMMEL, Vääna-Viti Kodu elanik

Tänavu suvine ekskursioon viis Vääna-Viti elanikud Peipsi äärde suvitama. Olime otsustanud, et jätame selja taha oma argipäevase elu ja oleme kaks päeva justkui puhkusel.

Hommikusöök Viitna kõrtsis. Loomulikult lasime endale serveerida head ja paremat.

Esimene peatuspaik -Kaevandusmuuseum

Järgnes sõit Kohtla-Nõmmele. Sealne Kaevandusmuuseum oli esimese päeva peapunkt. Ootasime põnevusega oma giidi, kes meile maa-aluse ekskursiooni korraldas. Väike tööliste rong viis maa alla. Rong oli nii pime ja väikeste ustega, et kaevuririietuses sinna sisse pugemine oli mõnele päris raske. Mina olen pisike. Saime siiski hakkama ja keegi maha ei jäänud. Oh, oli seal aga igasugust rauast koli! Hiljem selgus, et need olid töömasinad, millega põlevkivi kunagi kaevandati. Giid rääkis, et tänapäeval töötavates kaevandustes on elu lihtsam .

Meie jaoks oli huvitav kaevuri lõuna söömine. Söökla asus samuti maa all. Supp oli täitsa hea ja süüa sellises kohas oli põnev.

Sai selgeks, et siin toodeti elektrit põlevkivist. Siin kaevandati põlevkivi. Siin kaevanduses oli ka paekivi. Pea läks täitsa sassi kohe.  Aga ilma elektrita ju ei saa, tean ma. Pesugi ei saa pesta.

Bussijuht oli tubli grillmeister!

Väljudes muuseumist sattusime suure päikesevalguse kätte. Pidime edasi sõitma ja Peipsi järve äärde peesitama minema. Töötajad olid rääkinud, et liivane kallas ja mõnus soe vesi. Vesi oli liiga soe ja liivast kallast polnudki. Olid kivid ja kruus ja surnud kalad. Meile selgitati, et kaladele ei jätku õhku.

Puhkemaja, Nina külas, kus ööbisime, oli kohe kalda peal ja seal oli lahke pererahvas.

Me olime nii väsinud õhtuks! Oli väga palav päev ja kõht jälle tühi. Küll need töötajad ja bussijuht olid tublid ja tegid süüa. Panid grilli põlema ja muudkui küpsetasid, eriti bussijuht. On ikka üks tubli mees!

Õhtusöök tehti süte peal grillides. Samuti oli meil söögiks suitsukala. Rääbis pidi nimi olema. Tuli teist ikka alles nokkida!  Aga hakkama saime!

Teise päeva elamused – vanade autode varjupaik ja Kilplala

Teisel päeval sõitsime juba kodu poole. Ei planeerinud, aga sattusime vanade autode varjupaika. Seal oli vägev. Poisid istusid autodesse ja bussidesse, keerasid rooli ja lasid pilti teha ning olid täitsa õnnelikud. Mina lasin pilti teha ühe vana Volgaga, kus on kindlasti täpiline lagi. Mulle täpilised asjad meeldivad.

Üks tore koht on Kilplala. Seal sai nalja ja naeru. Mängisime kilplaste võistlusmänge. Giid rääkis kilplaste tegemistest. Olid need inimesed ikka imelikud kohati! Ei tea siis, et palgid veerevad ise mäest alla! Meist tehti pilti ka. Kilplaste lõuna maitses samuti hästi. Täitsa muhe koht oli.

Aga enne kui koju jõudsime , läksime oma puhkuse lõppu tähistama Musta Täku Talli – imelik nimi selline!  Seal tellisime maailma uhkema jäätise. Kõik sõid ja limpsisid keelt.  Väga lahe oli!

Järgmine aasta, ütlen õele, lähen jälle ekskursioonile!

Erika jutu pani kirja tegevusjuhendaja Ülle Viisimaa

 


Tagasi

Kirjuta meile, me soovime sind aidata!

Sinu sõnum on saadetud!