Suure kodude ümberkujundamine ja uute kodude loomine. Mis see on ja miks me seda teeme?
Järgneva seitsme aasta jooksul seisab Eesti riigi ees suur ja oluline ülesanne – parandada nende psüühilise erivajadusega inimeste elamistingimusi, kes elavad suurtes erihooldekodudes.
Miks me seda teeme?
Nende maailm piirdub täna peamiselt asutuse territooriumiga, kolimine taas kogukonna keskele, väikestesse hubastesse majadesse/korteritesse, tähendab nende jaoks võimalust hoopis uue kvaliteediga eluks.
Edaspidi saavad nad ise palju rohkem oma elukorralduslike küsimuste üle otsustada, mitte teha vaid seda, mida pakub neile välja hoolekandeasutus. Neil avanevad paremad võimalused osaleda kogukondlikes tegevustes ja tarbida avalikke teenuseid, näiteks käia ise poes ja juuksuris, kultuuri- ja spordiüritustel, suhelda uue kodulinna või asula inimestega, leida uusi sõpru ja teha võimetekohast tööd.
Kehra pereküla õues on endale koha leidnud nii aiamaad, mängu- kui spordiväljak. Majas on igal elanikul oma privaatne tuba, ühiskasutatav suur elutuba-köök ning isegi vahva spordinurk
Kuhu rajatakse uued kodud?
Uusi kodusid rajame erinevatesse kohtadesse üle kogu Eesti – suurtesse linnadesse nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu; väiksematesse nagu Maardu, Rapla ja Keila; aga ka päris väikestesse kohtadesse nagu näiteks Märjamaa – kokku enam kui 20-sse asukohta.
Nii tekib inimestel võimalus saada teenust oma kodule võimalikult lähedal. On kurb ja ebaloomulik, kui inimene, kui tal tekib vajadus teise inimese toe järele, peaks selleks oma kodust ja lähedastest kaugele eemale minema – näiteks Tartust Saaremaale. Tänu uute kodude rajamisele saavad need erivajadusega inimesed, kes täna elavad oma kodukohast kaugel, sinna tagasi pöörduda.
Uute elukohtade rajamisel on riik kehtestanud ka omad piiranguid. Näiteks ei saa neid rajada asulatesse, kus on alla 300 elaniku, sest sellise asula toimimine ei pruugi olla jätkusuutlik ja ühel hetkel avastavad erivajadusega inimesed ennast sealt üksi. Samuti aitab suurem asula olla iseseisvam – sest kui pood, raamatukogu, spordisaal või arstipunkt asub väga kaugel, peab inimene sinna liikumiseks ikka kellegi abi paluma.
Et elamistingimused oleks võimalikult sarnased tavapäraste kodudega, ei tohi uued elamud olla rohkem kui 30-kohalised. Maja sees elavad inimesed mitte suuremates kui küneliikmelistes peredes. Kõige parem oleks muidugi, kui pered ei asu ühe katuse all, vaid oleks asulasse hajutatud. Neile inimestele, kes vajavad vähem kõrvalist abi, pakume ka võimalust elada kahe kuni viiekesi korterites.
Väljavalitud asukohtades arutame kõigepealt omavalitsustega, millised oleksid parimad võimalikud lahendused: kas omavalituse territooriumil on mõni sobivas asukohas hoone või maatükk, kuhu puudega inimestele ilus kodu rajada. Kui sellist pole, siis saame osta ja rekonstrueerida ka olemasolevat kinnisvara. Nii mõneski linnas teeme korda ajahambast puretud hooneid või puhume elu sisse kasutuks muutunud hoonesse.
Fotodel: Osad meie 2013. aastal ehitatud pereküladest asuvad ka juba täna linnas. Näiteks fotodel nähtav Viljandi Näituse Kodu
Milline on uute kodude ja sealsete elanike elukorraldus?
Uusi kodusid rajame nii korteritesse, elumajadesse kui ka uusehitistesse. Nii tekivad erineva elukorraldusega kodud, mis saavad paremini arvestada erievajadusega inimeste personaalsete vajadustega.
Korteritesse loodavates üksustes hakkab koos elama kuni neli inimest. Sealne elukorraldus sobib ennekõike psüühikahäirega inimesele, kes on oma tegemistes üsna iseseisvad. Elanikke abistavad päevasel ajal tegevusjuhendajad: aitavad uues kohas sisse elada, on toeks nii igapäevaste koduste toimingute tegemisel kui töö leidmisel. Tegevusjuhendajad aitavad elanikke ka sisemise tasakaalu säilitamisel ja ümbritsevas keskkonnas toimuva lahtimõtestamisel.
Eramutesse loodavates teenuseüksustes hakkab koos elama kuni 10 inimest. Selline elukorraldus toetab kõige paremini vaimupuudega inimeste vajadusi. Hoonete projekteerimisel ja rekonstrueerimisel arvestame ka liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste erivajadusi. Ka eramutes abistavad tegevusjuhendajad elanikke vaid päevasel ajal.
Kõik täna suurtes kodudes elavad inimesed pole siiski veel valmis kogukondadesse kolima. On inimesi, kes vajavad jätkuvalt suuremat toetust ja abi. Nemad saavad endale uue kodu kas meie praegustes perekülades või siis uutes, just nende vajadustele vastavaks ehitatavates majades. Sellised kodud on mõeldud kuni 24 elanikule, kes hakkavad elama kuueliikmelistes peredes. Pered moodustatakse nii, et üheskoos elavad ühesuguste vajadustega inimesed. Sellistes üksustes on töötajad kohal ööpäevaringselt.
Kõikides teenuseüksustes on inimestel võimalikult privaatsed elamistingimused. Samas on ühes üksuses koos elavatel inimestel võimalus ühistegevusteks – näiteks saavad nad koos vaba aega veeta või süüa valmistada. Üksuses elavaid inimesi harjutatakse ka koolis, tööl või päevakeskuses käima. See omakorda suurendab nende sotsiaalset võimekust, iseseisvamat hakkama saamist ja enesekindlust.
Iga inimese päeva kujundamisel arvestatakse tema enda ootuste ja soovidega. Elanikud teevad seal samu asju nagu kodus ikka: tehakse igapäevatoimetusi, tegeletakse hobidega, nauditakse aega pere seltsis. Täiskasvanud inimestele, kes seni on päevi sisustanud paljude hooldekodudes läbi viidavate asendustegevustega ( nagu joonistamine, kleepimine, lauamängud ja televiisor) proovime leida nende võimetele vastavat tööd kogukonnast või erinevaid alltöid kas ettevõtetele või meie enda tütarasutusele SA Hea Hoog, kes samuti pakub erivajadustega inimestele erinevaid töövõimalusi.
Fotodel:
Ülemisel – Tallinna Mustakivi üksuse korterites on igal elanikul oma tuba. Margus meisterdab oma magamistoas omapäraseid ajakirjadest korve.
Keskmisel – Kuni maja renoveeritakse, saavad tulevased elanikud selle aias rõõmu tunda. Imastu Kool-Kodu noored käivad oma uue, Kundas asuva kodu juures igal aastaajal.
Alumistel – Üks igapäevatoiming, millega uues üksuses tuleb ise hakkama saada, on söögivalmistamine. Nii Tallinnas Laagna kui Mustakivi üksuses saadakse sellega väga hästi hakkama.
Kes on need inimesed, kes uutesse kodudesse elama asuvad?
Need on inimesed, kes elavad praegu meie suurtes hooldekodudes. Nad on täna juba kolimiseks ette valmistumas. Esmalt ütlesid nad, kus keegi elada sooviks. Seejärel arutati koos töötajatega, kui suurt ja mis sorti tuge keegi oma igapäevaelus vajab. Töötajad julgustavad neid suuremale iseseisvusele ja õpetavad, kuidas igapäevases elus ettetulevate praktiliste tegevustega võimalikult hästi hakkama saada. Näiteks pole neil seni olnud vajadust ise süüa teha või pesu pesta – uutes kodudes tuleb aga nii enda kui oma kodu eest ise hoolitseda. Nõnda tõuseb ka nende inimeste eneseteadvus ja usk iseenda võimetesse. Nii saavad nad tagasi seisu, kus tunnevad ennast väärtuslike ning ühiskonnale vajalikena.
Kuidas inimesi elumuutuseks ette valmistame?
Vanades kodudes on tööle pandud erinevad ettevalmistusgrupid. Gruppides kaardistatakse elanike oskused, tugevused ja nõrkused, seejärel püstitakse üheskoos eesmärgid, milliseid oskusi on vaja arendada ja mida selgeks õppida. Sellele järgneb praktiline osa: harjutatakse söögivalmistamist, tubade koristamist, oma eelarve koostamist ja pangakaarti kasutamist, ise poes vajalike toodete valimist; juuksuris, perearstil ja apteegis käimist; ilma saatjata ühistranspordis liiklemist.
Ühistes vestlusringides arutatakse läbi nii kolimisega seotud hirmud kui rõõmud. Enne kolimist tutvutakse tulevaste kaaselanikega ja uue koduga. Need, kelle koduks saab aiaga maja (nt Imastu noortel Kundas), käivad seal juba aeda hooldamas ja aiasaadusi korjamas. Uute üksuste tegevusjuhendajad annavad värskete kogemuste pealt vanade kodude kolleegidele soovitusi, mida elanikele veel õpetada, et elumuutus sujuks võimalikult ladusalt.
Fotol: Toidu valmistamine on üks asi, millega kõigi kodude ettevalmistusgruppides kindla peale tegeletakse. Fotol valmistavad süüa Kehra Kodu grupi “Iseseisev elu” liikmed
Kas psüühilise erivajadusega inimeste käitumine on ettearvamatu?
Tihtipeale põhinevad inimeste arvamused erivajadustega inimestest teadmatusel või kogemuse puudumisel. Kuna ei teata, millega on tegu, ollakse igaks juhuks ettevaatlikud ja kartlikud. Võimalik, et arvamus on mõjutatud ka nähtud mängufilmidest või kusagilt kuuldud lugudest. Tegelikult on need hirmud asjatud. Erivajadustega inimesed on samuti inimesed nagu meiegi. Nad on lihtsalt natuke teistsugused ning vajavad suuremal või vähemal määral tuge ja suunamist, et tulla igapäevaelus paremini toime.
Inimesed, kes oma tervislikust seisundist tulenevalt vajavad aktiivset ravi ja järelevalvet, saavad vastavat teenust psühhiaatriakliinikutes või selleks spetsiaalselt kohandatud kinnises hoolekandeasutuses.
Mille poolest on psüühilise erivajadusega inimesed uute naabrite ja kogukonnaliikmetega sarnased ja mille poolest erinevad?
Meie inimesi, kes uutesse kodudesse kolivad, teeb eriliseks see, et nad on pidanud vastu kõikidele tormidele ja tuultele, mis nende elust on üle käinud. Paljud on jäänud ilma vanemate armastusest ja hoolest ning riik oma asutuste ja nendes töötavate töötajatega on võtnud üle nende eest hoolitsemise. Inimese enda võimalus teha oma elu puudutavaid otsuseid ja kujundada elu enda äranägemise järgi on aga olnud piiratud. Hooldekodust on neile kujundatud kunstlik kogukond, kus kõik on olemas ning seetõttu on nende senine kontakt reaalse eluga olnud juhuslik. Samuti pole neil olnud vajadust harjutada igapäevatoiminguid, sest enamjaolt on sellised asjad (söögitegemine, pesupesemine, tubade koristamine) nende eest ära tehtud.
Kõiges muus on nad kõigi teiste inimestega sarnased.
Kui tunnete lähemat huvi meie teenuste vastu, helistage teenuste infoliinil 534 07594 või saatke oma küsimus meiliaadressile . Meie tegemistega saate end kursis hoida ka Facebooki vahendusel: www.facebook.com/hoolekandeteenused.